Asju, inimesi,
juhtumisi toimub pidevalt, vähemalt minu elus. Tohutu kirevus, emotsioonid,
puhangud, õppetunnid ja tänulikkus! Kummaline on hoopis see, et enam pole
mingit vajadust seda kirja panna. Puudub maailmavalu väljavoolamise tarvidus.
Sest valu ei olegi enam. On selline metatasandi vaatlus ja sisemine tunnetamine.
Viimastel kuudel olen vähe rääkinud. Tavaliselt võisin kõnetunde pidada igast
asendist, aga nüüd on ilma jutuvadinata päris mõnus:).
Sõnad on väge täis! Eriti minu omad.
Iseendaga kõnelused on
muidugi nagu „Kirjad nõudmiseni, Muhv!:)“. Meeldiv on kuulata kuidas pea ja
süda omavahel arutlevad. See on tegelikult vaikus. Vaikuse kõnelused on äärmiselt
sisutihedad. Mulle meeldib selline sisekaemus. See on Valgus. Armastus ja Kohalolek!
