Keha kogemused

Võib-olla mitte nii vürstsikas kui tavaliselt. Aga seekord sedamoodi.    See on minu elu, töö, hobi ja armastus. Miks? Sest ma armastan Mind! Ja Sind!

Meile on antud keha ja hing ja vaim, et kogu oma terviklikkuses suhestuda, üksolla. Mõistus on pealekauba. Mõistuse osakaal on aegamööda suurenenud. Ja mida enam on mõistust seda vähem on lõppkokkuvõttes mõistust. Ta justkui sööb iseennast. Ehk siis kui mõistust on niipalju et see varjutab selle osa mis peaks südant kuulama on asjad juba kõvasti nihkes. Klassikaline läänemeditsiin ravib aina keha. Psühhiaatria/psühholoogia turgutab vaimu, aga hingeosakesed on tihti läbi sajandite koos kildudeks kukkumisetega kaotsi läinud. Oleme haprad. Hapras olekus inimene ei tunneta oma väge. Ometi on meis olemas absoluutlest kõik see mis unistused ja ägedamad fantaasiad on vahel välja toonud. Kõik on võimalik. Jaa…teatud nüanssidega, teadlikkusega ja kõrgemaks hüvanguks.

Mina olen teinud endaga miljon inimkatset ja teen veel. See on see, et kui korra oled astunud teele siis lihtsalt lähedki. Kas just lihtsalt on iseasi. Mina olen keskmise kodanikujaoks hull naine. Minu enda jaoks aga on kõik täitsa tavaline. Tavaline on julgeda proovida ja julgeda soovida ja julgeda eksida ja julgeda uuesti alustada. Kas see on turvaline? Just! On! Sest see on minu elu. Minu rõõm ja minu tunded. Mitte teiste ootused, nõudmised, arvamused ja lootused. Ja mis peamine...minu enda vastutus. One woman's performance! Teadvustamine, et nii ongi. Ja on igaühega meist.

Elu ei saa kunagi valmis. Kui saab siis lahkume. Mõned äkki ja mõned rahulikumas tempos. Mõned vaevatult ja mõned kergelt. Jumala või Kõiksuse ees oleme kõik võrdsed. Hingedena puhtad ja armsad. 

Mida siis võiksime v peaksime ära õppima?

Inimene on tervik. See mida näeme ja see mida ei näe. Energiad, mõtted, tunded, ala-tava- ja ülitedvused, toit liikumine. Mida varem selle omaks võtame seda lihtsam on. Ehk siis lahti seletatuna ….kõik, mida me ei näe mõjutab meie füüsilist keha samamoodi kui selle füüsiline puudutamine. Keha tasakaalutus ehk siis nö haigused, kukkumised või muu on üldjuhul selle tagajärg, et me pole osanud ennast tähele panna. Oleme seadnud välise ja teised endast tähtsamaks. Ja me ei räägi siin egost vaid enese väärtustamisest. Kui ma ei oska või ei julge abi paluda või ei mõista puhata siis keha tekitab olukorra kus pead paigal olema. Tavaliselt siis luumurrud või nihestused. Ületöötamise ja tugeva stressi puhul on tüüpilised ärevus ja paanikahäired ning unehäired. Lõpptulemusena tihti depressioon mis saadabki pikaks ajaks haiguslehele. Nõudmised, ootused, lootused tekitavad kõritsakra piirkonna häired..nohu, põletikud jne. Kibestumine, süüdistamine ja ka süütunne sööb keha seestpoolt. Tihti jälle ise ei pane tähelegi mis mustad mõtted igapäevselt peas, aga sapp ja kõhunääre jne reageerivad. Naiseks ja meheks olemise vastuvõtmine versus suguorganite kasvajad jne. Hirmudest võimalik lastetus. Ja süda...see kallis armas süda vajab armastust! Need on vast kõige sagedamad lood. Ja ära hakka praegu protestima, et noo ei ole küll nii. Kuula ennast! Ausalt! Tegelikkuses on igaühe lugu tema moodi. Teraapiates tulevad enamused neist välja kui selged õpikukunäited. Igaühe lugu ja samas paljude lugu.  Mida siis teha? Kes pani selle meeletu tempo meile peale? Kes? Kelle elu elame? Miks pole aega kuulata ja tunnetada ennast? Miks satume aina valedesse kohtadesse ja valede inimestega? See siin on väga lihtne tekst! Kõigile jõukohane. Korraks! Peatu! Kelle unitust sa täidad? Mida sina tegelikult tahad? Kindel on see, et vabandusi ei ole. Sa mõtlesid need ise välja1 Just! Usalda ennast! Riski! Tunne ! Armasta! Ole elus! Täna! Kirglikult! Tervena!

Ikka armastusega
Merike Rihti Kuuse
minuimelisesmaailmas.ee

Minu orgasmid

 Eksole! Sõnaseletuses öeldakse et orgasm on intensiivne füüsiline nauding. Aga mis selle esile kutsub? Enamik inimestest seostab seda seksiga. Õige kaa! Aga on veel kümneid võimalusi. See kogemus, millest räägin, on see, mis minuga toimub. Aegajalt. Viiel erineval moel. Ehk siis mina saan orgasme väga erinevatest olukordadest. See oli nüüd sissejuhatus.Miks ma seda lugu teiega jagan on teistsugune nagu ma isegi. Aga usun, et seda on kindlasti vaja jagada.  Sest selleks me kogemusi saamegi.

Alkohol saabus minu ellu tiba enne kui sain täisealiseks. Viimane kooliaasta ja praeguse aja mõistes süütud peod sisaldasid ikka natuke piparmündi likööri ja kui hästi läks siis isegi maasika oma. Kes mäletab neid? Imestan ikka, et kuidas meie põlvkond üldse ellu jäi. Hiljem kui veel paremini läks ja peigmehed jõukamaks said, siis oli saadaval ka Vana Tallinn ja Sovetskoje shampused. Nende vahele siis vahel ka viin mahlaga. Ma pole alkoholi kunagi tabuks pidanud. See oli täitsa tore erinevate sündmuste juurde. Alguses tegi nalja ja ajas kihistama ja hiljem pigem lihtsalt üks osa millestiganes siis. Oma paremad lollused ja lauapeal tantsimised olen ma aga alati kaine peaga teinud. Alkoholi tarbides olin ma tohutu kontrollifriik. Kartes kaotada midagi. Vanemaks saades täitis alkohol stressimaandaja rolli. Oli küll neid aegu linnavalituses töötades mil tööpäeva lõppedes tuli kindlasti ka shampus poest kaasa haarata ja siis sõbrannadega kogu see maailmavalu selles ära lahustada. Mul on olnud pikki shampuseperioode ja siis pikki õlleperioode. Nende vahele siis ülikonnas meestega konjaki pitsimine. Tunnistan, et see on lõõgastus. Aga pole lahendus. Alkohol ei paku mitte ühtegi lahendust. Pigem lükkab need edasi. Ometi oli see elu täiesti normaalne osa.

Kuus ja veidi rohkem aastat tagasi kui õppisin vaimseid praktikaid ja asusin terapeuditööle toimus muutus. Valisin valida iseennast. Õppisin väärtustama iga tänast päeva. Ja võtsin järjest vastu massidele ebapopulaarseid otsuseid lähtudes iseendast. Ja siis ma peaaegu ei vajanud enam alkoholi. Mõnikord vanast harjumusest proovisin, aga see ei kõnetanud mind enam. Ma tean, et kõik see ongi kogu olemise tasakaal. Kui ma elan seda elu, mis mulle meeldib ja teen neid tegemisi mida armastan nende inimestega kes resoneerivad siis ongi tasakaal. Pidu on minu sees ilma välise mõjutajata.

Täpselt kaks aastat tagasi juunis  Rakvere linnapäevade aeg kui olin lõpetanud seansside tegemise ja kõndisin mööda laada tänavat oli mul suur janu. Ostsin pudeliga  kaasa liitri koduõlut. Võtsin suure januga kaks lonksu. Ja siis rohkem enam ei saanud. Ma olin sellest täiesti purjus. Ja see oli väga ebameeldiv tunne. Minu kainenemine võttis aega tunde. Ja sellest hetkest teadsin, et mitte iial ei soovi ma enam alkoholi. Ja miks siis? Sellepärast , et ma soovin, et mu maailm on selge. Selle taipamine oli imeline kogemus. Ma armastan selget olekut. Kui mu mõtted, tunded ja maailmavaade on adekvaatsed. Kui ma tunnen ja kuulan oma keha. Ma armastan kõike seda mis minuga toimub. Olgu see siis milline tahes. Ma vastutan iga hingetõmbe eest oma elus.

Igaühel meist on oma  lugu ja teekond. Mind ei häiri kui keegi seltskonnas alkoholi tarbib. See on minu väline. Mina tean ennast. Tunnen ennast. Armastan ennast. Ja armastan ka kõiki tehtud ja veel tegemata lolluseid. Seda ikka täiesti selgena.

Ja nüüd orgasmidest ikka kaa. Ma olen alati olnud oma seksuaalsusega sõber. Küll keskmise kodaniku jaoks liiga pöörane, aga enda jaoks ok. Ent ikkagi võttis ka minul  enda ja oma väe tunnistamine sellisena nagu olen  ikka aega. Mida enam ma oma pärisolemusega kontakti sain, seda enam mu keha hakkas mind tänama. Ma olen saanud orgasme just jah selgusest, sellest erilisest rõõmust,  mida siin ja praegu hetked pakkuvad. Ma olen saanud orgasme sügavas hingamisest ja õnnetundest. Ma olen saanud orgasme erinevatest äratundmise energiatest. Vahel lihtsalt tänaval kõndides ja vahel kui mõni kaunis mälestus meelde tuleb. Olen saanud orgasme vabaduse tundest. Mu kogu olemine kõneleb minuga hellalt ja tänulikult. See kõik hakkas toimuma siis kui jäin alkoholivabaks. Nii lihtne see oligi.

Kogu olemise tasakaalu saavutame püsides heas tundes ja väärtustades iseennast! Ja siis on imed veel lähemal kui varem.

Armastusega kallid!

Kirjad Muhvile: Mälestused 3

Hirmud!

See on postitus, mida olen kaua edasi lükanud. Ma ei taha kõike seda üles kaevata. Samas on vaja oluline läbi käia ja edasi liikuda. Ma ei karda mitte neid  tundeid taas tunda. See on juba lahustunud. Lihtsalt madalatele energiatele jõu andmine pole just tark tegevus. Siiski on see mulle praegu tähtis. Võtan seda kui kogemust ja taipamist mis või kes osas niisugune asi vajalik oli.

Kui ma Kundasse elama läksin polnud ma mitte kordagi öösel üksinda olnud. Mitte kunagi, mitte kuskil. Esimesed paar ööd ma magasin sugulaste juures, kes elasid vastasmajas. Üks vanapaar. Tõeliselt ebameelivad inimesed. Endal neil lapsi polnud ja mu meelest nad isegi ei sallinud lapsi. Ema oli nendega kokku leppinud, et peale kooli saan seal süüa ja alguses lähen ööseks ka. Söömas ma mõnikord seal isegi käisin esimesel aastal. Siis kui väga suur nälg oli. Ööbisin vast esimese nädala. Sain aru, et see ei tööta. Vanatädi on vinguviiuli ja miilitsa segu ja tema mees kippus mind igal salajasel hetkel näppima. Ma ei rääkinud sellest, sest polnud kuulajaid. Virutasin tavaliselt esimese ettejuhtuva asjaga talle vastu pead ja elasin edasi. Traumat ei saanud. Lõpetasin lihtsalt nende pool käimise. Vanatädil oli mu korteri võti. Sain selle kavalusega välja petta alles keskkooli ajal. Sinnamaale käis ta mind vahel ehmatamas. Varastas kappidest padjapüüre, linu ja ilmselt veel asju. Ükskord ka mu matemaatika kaustiku Kui ma seda märkasin siis ütles, et osa uus! Ega elu ei peagi normaalne olema :D Huvitav aga küll!

Üksinda olles olid ööd ikka hirmsad. Kord nägin Kuradit magamistoa ukse vahel. Päriselt nägin. Nüüd ma tean, et nägin päriselt. Mõnel ööl tulid luupainajad. Suur raskus ja justkui halvatus rinna peal nii, et enam hingata ei saa. Mul klassiõde elas samas trepikojas ja kord tuli mul nii suur hirm, et võtsin oma teki ja jooksin viiendale korrusele. Tal olid väga mõistvad vanemad. Aga sain aru, et see oligi see üks kord. Edaspidi pean ise hakkama saama. Nii ma siis tekitasin endale elu. Päeval oli mul koguaeg külalisi tuba täis või rööprähklesin huvitegevuste ja ühiskondlike ülesannetega. Jõudsin koju väga hilja ja väsinuna ning kukkusin hetkega voodisse. Teine variant oli see, et läksin ise kellegi poole ööseks või tuli mõni sõbranna minu juurde. Õppimisega ma ei jõudnud tegeleda. See ei mahtunud mu päevaplaani. Eks ma tegin muidugi ära need asjad, mis mulle päriselt meeldisid ja teised jäid tegemata. Sellegipoolest olid mul täitsa viisakad hinded. Lisaks vedas mul väga väga põhikoolaegse klassijuhatajaga. Ta ei torkinud mind. Lasi lihtsalt olla. Aga oli ka teistsuguseid inimesi koolis. Näiteks ajas õppealajuhataja mind kuuenda klassi kevadel pead pesema põhjusel, et äkki mul on tehtud lokid ja liiga punased juuksed. Olin sellises loomulikus olekus juba kaks aastat koolis käinud! Siis sain veelkord kinnitust, et issanda loomaaed on suur! Mida teeb väike laps sellises olukorras? Ma tõesti ei tea. Mina lihtsalt elasin edasi. Ja mul läks hästi. Head sõbrad ja julge pealehakkamine saatis mind keskkooli lõpuni. Kas ma sain sellest kõigest trauma? Jah sain! Neid sibulakoorimise kihte tuli EFT koputamisteraapias välja ja neid võib veel praegugi olla küll ja küll.  Aga sain ka kogemused ja oskused ja teadmised. Olen seda meelt, et kui me saame täiskasvanuks, siis on aeg alustada puhtalt lehelt. Oma haavadest ja armidest tuleb üle saada ja vastutus võtta. Tänulikult aksepteerida, et jah, minu elu oli selline ja nüüd ma saan iga päev iga tund teha aina uusi valikuid. Mõnikord on lihtsalt tahtmine hüüda, et kallis Universum! ma tõesti nüüd juba oskan ja saan hakkama, et palun mulle juba lihtsamaid ülesandeid :D

Iga päev iga tund iga hetk on kandnud mind läbi armastuse. Vahel läheb taipamiseks aega.