Tundeid on vaja tunnetada

Vihm teeb olemise imelikuks või on siis tegemist ookaeni mõõnaga...või tõusuga.  Mõtteid on palju, aga tundeid veel rohkem. Tundeid on vaja tunnetada.
Seoses tänaste tundlike võngetega tuli taas meelde Pauluse 1. kiri korintalstele.

Armastus on pikameelne,

armastus on täis heldust,

ta ei ole kade,

armastus ei suurustele,

ta ei ole iseennast täis,

ta ei ole viisakuseta,

ta ei otsi omakasu,

ta ei ärritu,

ta ei pea meeles paha,

ta ei rõõmutse ülekohtust,

aga ta rõõmustab ühes tõega,

tema vabandab kõik, usub kõik,

loodab kõik, sallib kõik...

Ma vastutan enese eest!

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest...Jah, tuleme sealt niikaua, kuni oleme kohale jõudnud. Kohale jõudmine tähendab täisealiseks saamist ja vastutuse võtmist. Justnimelt täisealiseks, mitte täiskasvanuks. See, et keegi käitub 35 aastaselt veel nagu 15 aastane, ei ole vabandus. Meil ei ole küll ühest stardipakku, kuid kõigil on võimalus oma elu ise kujundada. Kellel on vähem antud, sellel on vaja rohkem pingutada. Kellel on rohkem antud, sellel tuleb rohkem hoida ja hoolida. Ma räägin siin normaalintellektiga inimestest. Mida varem me õppime iseennast väärtustama, seda kiiremini õppime märkama ja tunnetama teisi inimesi enda ümber. Kasvamine algab seestpoolt. Kui inimesel on sisemine sära, siis näeme me seda ka väljastpoolt. Mitte keegi ei ole siin ilmas lihtsalt niisama, aga kui vähesed mõtlevad oma rollile. Sellest on ääretult kahju. Selle kahjuga võingi lõpetada, sest ei saa ma muuta kedagi enese äranägemise järgi. Kuigi nii väga tahaks. Tahaks teha sellest maailmast parema paiga. Aga maailm on minu ümber just selline nagu ta on. Kui ma õpin selles nägema ilusat, siis on ta ilus. Kui ma õpin, et kõik ei olegi minu asi, siis ei olegi kõik minu asi. Kui ma pakun oma rollis parimat, siis see nii ongi. Kui ma teen asju iseenese pärast, siis on need ausad tegemised. Ma elan, siis täna, siin ja praegu, hetkes ja armastusega. Ja ma julgen öelda kui keegi on mulle kallis. Ja ma julgen kallistada kui on vaja kallistada. Ja ma julgen olemas olla kui on vaja olemas olla. Ilusat!

Minu armsad õpetajad

Inimesed ja olukorrad tulevad ellu meid õpetama ja lahkuvad olles oma ülesande täitnud. Meeldib see meile või mitte, aga alati on nendes lahkumistes uba. Samas ei tähenda lahkumine alati lõpuni ära minemist. Mõnikord lihtsalt rollimuutust või asukohamuutust või suhtemuutust või suhtlemise muutust. Kõiki nö vägivaldseid lahkumisi on valus taluda. Need on (nagu) kriisietapid, mis algavad eitusega ja lõppevad leppimise ja edasiminekuga.

Minu suuremad õpetajad on pärit viimasest viiest aastast. Esimene-hirmutas mind nii palju, et olin sunnitud enda eest võitlema. Olin seda avastades iseendast pöörases vaimustuses. Tegelikult nii lihtne kui ära tabada. Ääretult huvitav inimene! Teine, kuigi ilmus kolmandana - olles sisuliselt minu peegelpilt, õpetas mind mõtlema ja pingutama ja avardas mu võimete piire, taltsutas mu ego ja leidis üles mu kõige pöörasemad tunded. Ääretult soe ja armas inimene! Kolmas, kes kunagi tuli hoopis esimesena- õpetas mind armastama, tajuma maailma ja inimsese suhestatust, tundma enda sügavust, piirideta olemist, sisemisi võimeid. Teda ma armastan! Niipalju kui meile seda võimalust antud on, ma hoian iga hetke.

MU SÕRMED JOONISTAVAD KUJUNDEID

SU HUULTELE SU SILMADELE

MU PUUDUTUSTE PAITUS SU PÄRLENDAVAL NAHAL

VABASTAB VÄRINAD

LANGED LÕPUTULT LÕPUTULT LIBLIKATIIBADE VÄRELUSSE

MAAILMA ALGUSES

ON KÕIK ALLES EES...

23.11.2011

Inimesed on pärlid

Hingesugulase sisse võib ära kaduda kui pead pidevalt koos olema. Elud ja hinged põimuvad justkui puu ja väät ning reaalsus kipub kaduma. See on ohtlik ja see on ka valus...

Paiskusime vastu seina tuhandeks killuks. Korjasime end kokku ja andestasime nii nagu polnud seda varem teinud - vastu iseenese tõrksust ja paindumatust, üle oma egodest. Me põlesime ja põimusime kuni see lõppes. Kui see lõppes olid mul nädalaid võõrutusnähud. Olen õnnelik, et sain seda kogeda. Olen õnnelik, et me elame oma eludes edasi olles teineteise võrra rikkamad. Olles teadlikud, et vajadusel oleme koos ääretult võimsad! Olles teadlikud, et juhuseid ei ole olemas. On võimalused ja valikud.

Viimane aasta on mind läbi kloppinud nagu muna, millest sai koogel-moogel. See on olnud hea ja see on olnud segane, adrenaliinirikas ja silmi avav. Siis sai see  ühel hetkel justkui otsa. Ehk - mina kogesingi maailmalõppu, õigemini algust! 22. detsembri hommikul oli minu maailmas uus tasand. Kuupäevade seosest sain ma alles hiljem aru.

Nüüd olen alasti iseenda ees ja sunnitud tunnistama, et olen pagana hea! Hea tuleneb sõnast " kvaliteetne".

Sissejuhatuse asemel

Peaksin vast alustama sellekohapealt, kus kõik algas. Ehkki kõik algab alati palju varem. Kui ma kolm kuud tagasi ühe ukse sulgesin, siis kirjutasin kolleegidele "Aeg teiega koos töötades on  kulgenud väga  huvitavalt...  Inimesed  ja olukorrad  tulevad meie ellu meid õpetama. Olen tänulik iga valu ja võlu eest!  Olen  tänulik  mõnede väga  eriliste inimeste eest!...  Minu sisemine „mina” on teel uude eluetappi. Tänan, et aitasite mul selleni jõuda".

Viimased aastad on olnud mulle kui suur suhtekoolitus. See on hämmastav! See on nagu ime, mis jätab enda varju kõik muu. Selleks, et teha seda, mille eest palka makstakse, on vaja ära õppida terved suhtemustrid ja süsteemid. Kogu oma koleduses oli see tegelikult väga ilus...sest ainult nii ma jõudsin nende inimesteni, kes mulle tegelikult midagi tähendasid/tähendavad. Mina tean, miks minul seda vaja oli...aga süsteem ise on küll täielikus kaoses...

Ajast, mil lõpetasin kulgemise ja hakkasin märkama, mis minuga tegelikult toimub, on elu läinud aina suurepärasemaks. "Kohal olemine" on üks olulisemaid asju meie elus. Praegu olen andnud ennast vabaks ja kirjutan siia täpselt nii ja sellises järjekorras nagu ta tuleb. Olen kirjutamisest nii puudust tundnud. Nagu tundsin ühel hetkel puudust ka iseenda elust. Ja see ei tähenda nagu poleks mul elu olnud. Ma lihtsalt ise kaotasin oma elu silmist. Aga nagu ikka ilusates muinasjuttudes...oli olemas üks haldjas ristiema..., kes rääkis mulle oma "tikuteooriast". Ja kui see teooria töötas ka ainult minu peal, siis oli tema sünd õigustatud! See oli 2010 kevadel. Tegelikult ju alles kolm aastat tagasi. Oi, mul oli kahju mõnest kaotaud aastast! Aga ju oli mul siis ka seda "teist" vaatenurka vaja. Olin vaatleja. Aga...ma ei ole vaatlejaks loodud. Ma olen vaadatavaks loodud! Peale seda hakkasin taas kirjutama luuletusi. Hakkasin elama, märkama, tundma, armastama. Olen tänulik!

Lisan siia 18.02.2012 kirjutatud luuletuse.

                                                      SÖÖSTAME

                                            PILLAVAS TEADMISES

                                          PAREMA HOMSE NIMEL...

                                                     MÕISTMATA,ET

                                 KUNIGAS ELAB VAID TÄNA!

Täna tuli see õige tunne, et ongi aeg:)))

Uksed on kummalised või õigemini nende avanemised. Vahel ei märkagi kui juba kuskil sees oled. Ja treppe on ka palju. Need on ülesminemiseks. Lihtsalt trepil seista pole mõtet. Olen tänulik uste ja treppide eest ja nende inimeste eest, kes mõnikord enesele teadmata on trepiks osutunud.
Ikka armastusega...