Peaksin vast alustama sellekohapealt, kus kõik algas. Ehkki kõik algab alati palju varem. Kui ma kolm kuud tagasi ühe ukse sulgesin, siis kirjutasin kolleegidele "Aeg teiega koos töötades on kulgenud väga huvitavalt... Inimesed ja olukorrad tulevad meie ellu meid õpetama. Olen tänulik iga valu ja võlu eest! Olen tänulik mõnede väga eriliste inimeste eest!... Minu sisemine „mina” on teel uude eluetappi. Tänan, et aitasite mul selleni jõuda".
Viimased aastad on olnud mulle kui suur suhtekoolitus. See on hämmastav! See on nagu ime, mis jätab enda varju kõik muu. Selleks, et teha seda, mille eest palka makstakse, on vaja ära õppida terved suhtemustrid ja süsteemid. Kogu oma koleduses oli see tegelikult väga ilus...sest ainult nii ma jõudsin nende inimesteni, kes mulle tegelikult midagi tähendasid/tähendavad. Mina tean, miks minul seda vaja oli...aga süsteem ise on küll täielikus kaoses...
Ajast, mil lõpetasin kulgemise ja hakkasin märkama, mis minuga tegelikult toimub, on elu läinud aina suurepärasemaks. "Kohal olemine" on üks olulisemaid asju meie elus. Praegu olen andnud ennast vabaks ja kirjutan siia täpselt nii ja sellises järjekorras nagu ta tuleb. Olen kirjutamisest nii puudust tundnud. Nagu tundsin ühel hetkel puudust ka iseenda elust. Ja see ei tähenda nagu poleks mul elu olnud. Ma lihtsalt ise kaotasin oma elu silmist. Aga nagu ikka ilusates muinasjuttudes...oli olemas üks haldjas ristiema..., kes rääkis mulle oma "tikuteooriast". Ja kui see teooria töötas ka ainult minu peal, siis oli tema sünd õigustatud! See oli 2010 kevadel. Tegelikult ju alles kolm aastat tagasi. Oi, mul oli kahju mõnest kaotaud aastast! Aga ju oli mul siis ka seda "teist" vaatenurka vaja. Olin vaatleja. Aga...ma ei ole vaatlejaks loodud. Ma olen vaadatavaks loodud! Peale seda hakkasin taas kirjutama luuletusi. Hakkasin elama, märkama, tundma, armastama. Olen tänulik!
Lisan siia 18.02.2012 kirjutatud luuletuse.
SÖÖSTAME
PILLAVAS TEADMISES
PAREMA HOMSE NIMEL...
MÕISTMATA,ET
KUNIGAS ELAB VAID TÄNA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar