Inimesed ja olukorrad tulevad ellu meid õpetama ja lahkuvad olles oma ülesande täitnud. Meeldib see meile või mitte, aga alati on nendes lahkumistes uba. Samas ei tähenda lahkumine alati lõpuni ära minemist. Mõnikord lihtsalt rollimuutust või asukohamuutust või suhtemuutust või suhtlemise muutust. Kõiki nö vägivaldseid lahkumisi on valus taluda. Need on (nagu) kriisietapid, mis algavad eitusega ja lõppevad leppimise ja edasiminekuga.
Minu suuremad õpetajad on pärit viimasest viiest aastast. Esimene-hirmutas mind nii palju, et olin sunnitud enda eest võitlema. Olin seda avastades iseendast pöörases vaimustuses. Tegelikult nii lihtne kui ära tabada. Ääretult huvitav inimene! Teine, kuigi ilmus kolmandana - olles sisuliselt minu peegelpilt, õpetas mind mõtlema ja pingutama ja avardas mu võimete piire, taltsutas mu ego ja leidis üles mu kõige pöörasemad tunded. Ääretult soe ja armas inimene! Kolmas, kes kunagi tuli hoopis esimesena- õpetas mind armastama, tajuma maailma ja inimsese suhestatust, tundma enda sügavust, piirideta olemist, sisemisi võimeid. Teda ma armastan! Niipalju kui meile seda võimalust antud on, ma hoian iga hetke.
MU SÕRMED JOONISTAVAD KUJUNDEID
SU HUULTELE SU SILMADELE
MU PUUDUTUSTE PAITUS SU PÄRLENDAVAL NAHAL
VABASTAB VÄRINAD
LANGED LÕPUTULT LÕPUTULT LIBLIKATIIBADE VÄRELUSSE
MAAILMA ALGUSES
ON KÕIK ALLES EES...
23.11.2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar