Julgus

Mul on hea meel, et maailm on selline nagu on. Universum tuleb appi kui ise ei mõista teha valikuid. Meid seovad teatud kohustuslikud suhted sugulaste ja lähedastega. Justkui peaks neid eluaeg endaga kaasas kandma. Igal peatükil on siiski algus ja lõpp. Kui õpid midagi. Õpid toitma oma arengut, mitte hirmu. Oma keha, mitte kõhtu. Oma hinge, mitte meelt. Kui õpid, siis tulevad ellu mõned uued inimesed ja mõned eelmised inimesed lähevad oma teed. Karikas on tagurpidi keeratud. Pole midagi anda.  See on vabanemine. Samas on see ka harjumus-ja mugavustsoonist väljumine. Ent verevahetus teeb õhu klaariks nagu on ilm peale äikest.  Iga päevaga avastan selle eest endas taas ja taas üha suurema tänulikkuse tunde. Iga päevaga avastan endas aina suurema julguse seda öelda. Julguse olla aus iseenda ja maailma suhtes. Julguse olla aus armastuses.

Merike Rihti

Lihtsalt õnnelik

Loen praegu Marci Shimoffi raamatut „ Lihtsalt Õnnelik“ ja jõudsin peatükini, mis räägib südame energiast. Meenuta õnneliku aega lapsepõlvest…süda tuksatab sooja ja magusa tundega…

Mõtlesin siis…ja kõige ülekaalukamalt jäi see tunne vanusesse 12-20 eluaastat…..ma mäletan naeru…lõputut naeru, mida me sõbrannaga genereerisime kõik need aastad…lihtsalt vaatasime teineteisele otsa ja juba oli nii naljakas, et lausa silmad märjad…võisime niimoodi olla tundide...päevade kaupa...järjest küll ühe ja teise pool… Siis ei teadvustanud seda olekut nii, aga….ainuüksi sellejärgi saab öelda, et oli õnnelik lapsepõlv…kui inimene saab muretult naerda ja õnnelik olla….lihtsalt õnnelik…Ma väga armastan tänulikkuse tunnet ja seda, et ikka ja jälle leian ennast selle tunde käes…sees…ümber… see on lõputu tingimusteta armastus, mis hoiab ja kaitseb alati….ikka  enese eest…. ja teda jätkub kõigile minu inimestele…

Ikka armastusega

Merike Rihti

Tulin kapist välja

Täna toimus psühholoogiline läbimurre.  Tulin kapist välja. Tunnistan, et vahel vajan ma kaitset. Selle mittetunnistamine on kestnud terve mu mäletatava elu.  Isegi kui sain sellest teadlikuks läks taipamisega aega. Neli viimast kuud on minuga kõnelenud sisemine vaikus. Olen teda kuulanud. Kuulamisega ja aktsepteerimisega on tõusnud vibratsioon ja elamine toimub järgmisel sageduses. See on võrratu sisemine sund võtta omaks enesestmõistetav, loomulik, tunnetuslik, intuitsioonililine olek. Kõikumised on, aga vaid pealispinnal. Põhitase on stabiilne, tasakaalus, usaldav. Mis veel on võimalik? Ma armastan oma elu.