Loen praegu Marci
Shimoffi raamatut „ Lihtsalt Õnnelik“ ja jõudsin peatükini, mis räägib südame
energiast. Meenuta õnneliku aega lapsepõlvest…süda tuksatab sooja ja magusa
tundega…
Mõtlesin siis…ja kõige
ülekaalukamalt jäi see tunne vanusesse 12-20 eluaastat…..ma mäletan naeru…lõputut
naeru, mida me sõbrannaga genereerisime kõik need aastad…lihtsalt vaatasime
teineteisele otsa ja juba oli nii naljakas, et lausa silmad märjad…võisime
niimoodi olla tundide...päevade kaupa...järjest küll ühe ja teise pool… Siis ei
teadvustanud seda olekut nii, aga….ainuüksi sellejärgi saab öelda, et oli
õnnelik lapsepõlv…kui inimene saab muretult naerda ja õnnelik olla….lihtsalt
õnnelik…Ma väga armastan tänulikkuse tunnet ja seda, et ikka ja jälle leian
ennast selle tunde käes…sees…ümber… see on lõputu tingimusteta armastus, mis
hoiab ja kaitseb alati….ikka enese eest….
ja teda jätkub kõigile minu inimestele…
Ikka armastusega
Merike Rihti
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar