Aeg seisis

See on hämmastav kui palju võib lühikese aja jooksul toimuda.

Ja hämmastav kui palju võib pika aja jooksul mitte toimuda.

Aeg seisis 2x2 kuud...misiganes ta mulle öelda tahtis...arvasin küll, et on kogunenud teadmisi ja kogemusi, aga ikka suutis Elu oma keerud ära keerata....või siis selle loo puhul just keeramat jätta...

Sain juba augusti lõpus aru, et midagi on juskui valesti. Samas kõik märgid näitasid, et täitsa ok! Viimane aasta olen elanud südame järgi...aga kas see ikka oli süda. Võibolla hoopis kops või maks...või oli kunagi kops üle maksa läinud ja otsib nüüd tagasiteed? Vot see ongi kummaline. Juskui tunnen oma keha ja siis justkui ei tunne ka. Võibolla olen ma vahejaamas...nii oma organite kui ka kulgemisega. Mingis Universumi Vahejaamas. Transformeerusin millekski, kellekski...(nagu need veidrad vennad, keda laps telekast ja youtubest vaatab).

Meil pidi alati olema neli valikut.

Praegu valin ma pitsa voodisse:)))!

Milline naine ma olen?

Olin aastaid avalik naine. Enne seda olin koguaeg saadaval naine. Nüüd olen olnud juba mõnda aega avatud naine. Mis saab edasi? Minu tööd ja ametid on mind huvitavatesse positsioonidesse paigutanud. Tehes koolis  sotsiaalnõustamist ja klassijuhatajatööd, pidin paratamatult koguaeg olemas olema. Võibolla mitte niivõrd ei "pidanud" kui, et oli vaja. Ka niiöelda sisemisel sunnil. Kui parasjagu telefoni ei võtnud, võis olukord minna kordades hullemaks. Kodaniku vastutus ja kodanikuvastutus on meil suhteliselt nõrgalt arenenud. Samas on väga palju õpitud abitust. Mina ei ole siiski miski "hea" inimene, olen korduvalt öelnud. Ma arvan, et "hea" inimene ei suudagi üldse sotsiaaltööd  teha. Pigem teeb siis karuteene abivajajale. Ja see on enese lõputu põletamine asja eest, mille eest tegelikult keegi ei vastuta. Aga ka lihtsalt suunajana, kuulajana, nõustajana on keeruline olla koguaeg olemas. Mul on lõpututes kordades vannivesi jahtunud, sest teiselpool telefonis olija ei taipa, et kell 22 ei sobi enam klassijuhatajaga rääkida või siis pühapäeval tingimata sotsiaalpedagoogi tülitada. Eks see muidugi oli mu oma viga, aga suures abivajajate kaoses kipivad piirid nihkuma. Kui ma avalikuks naiseks sain, siis otsustasin, et olen küll avalik, aga töökõnededega tegelen siiski tööaja piires. Kodanikega tuli see enamvähem välja, kolleegidega mitte eriti:)))... sest ma armastan oma tööd! Aga see ei olnudki probleem. Lihtsalt see avalikkus ise on huvitav. Nüüd, kus ma olen sügavalt kaldunud esoteerilisele ja vaimsele rajale, olen lasknud avada nö oma kanalid. Teiste inimeste energiate tunnetamine on väga hariv. Ma ei arva, et keegi võiks avatud kanaleid kuidagi ära kasutada. Kõik meie hirmud saavad alguse ikka meist endist. Ja mina olen enda omadest vabaneda püüdnud. Asendades kõik armastusega. See on väga võimas ja väga ilus. Kui õppida probeeme ja olukordi mitte isiklikult võtma, siis jäävad pinged ja konflikid ära. Iga päev toob meie ellu mõne toreda õppetunni ja kui me seda nii võtame, siis saame lihtsalt oma kogemuse.  Olen õppinud hoidma ennast ja teisi. Olen õppinud oma elu lihtsaks elama. Olema kohal, siin ja praegu.

Hakkasin seda lugu kirjutama, seoses kohalike omavalitsuste valimisetega. Mind ei ole keegi „moosinud“. Erakonnastusin teadlikult juba 2007. aastal. Nüüd, pika mõtlemise ja tunnetamise koosmõjul otsustasin kandideerida Rakvere linnas. Sellest ka siis küsimus, et mis naine ma siis veel võiksin olla?:))). Ametnikuna töötades nägin poliitikute elu päris lähedalt-seda võlu ja valu ja neid liivakastimänge. Kogu oma avatuses pole ma nii naiivne, et arvan, et "lööme plasti puhtaks ja nii ongi!". Ent mulle on antud anne tunnetada seoseod ja tervikut. Ja minus on nii palju väge ja energiat ja armastust, mida saan jagada seal, kus ma olen...ja ma olen Rakveres.

Ikka armastusega!

Oli sünnipäev

Mul oli vahepeal sünnipäev. Sünnipäevaaeg on selline huvitav aeg. Tulevad ja lähevad igasugu mõtted. Minul oli endale küsimus, et kas siis korraldada jaht või mitte. Kõik minu suurepärased sõbrannad olid juba oma juubelid ära pidanud. Mida aeg edasi, seda vähem tahtsin mina üldse pidu pidada. Mitte, et ma pidu ei tahtnud. Ma tahtnuks oma peol ka lihtsalt külaline olla...ja siis ma tahtsin veel igasugu asju...tahtsin ja tahtsin kõlab läbi...

Kui ma enam pidukuupäeva kuskile lükata ei saanud, siis tegin ära. 

Ja ma olen ääretult tänulik kõigile armsatele inimestele, kes sel päeval olemas olid! See oli suurepärane kooslus ja aus energeetika. Mõistsin kuidas mul on terve elu õnnestunud suhelda ainult parimatega. See tunne tõi liblikad kõhtu. Sel õhtul said mitmed erinevad seltkonnad kokku ja nad sobisid! See oli selge märk sellest, et mu valikud on olnud õiged ja tulnud alati südamest. Samas tekitas see ka teadmise, et võibolla polegi enam edaspidi vaja mingeid juubeleid ega suuri pidusid. See on nüüd tehtud ja rahuolu saadud. Vast tuleb nüüd uus etapp ja keskendumine nö sisemisele peole ja olemisele...ja miks ka mitte hoopis kruiisidele:))). Inimesed ei kao kuhugi, lihtsalt koosolemise sisu võib muutuda. Nii tohutult on võimalusi teha vahvaid asju.

Järjekordses loos on lehekülg keerdunud.

Üks lugu on veel jäänud... ja ma tean, et see tuleb...eile sain märgi...

Armastan iga oma uut päeva!

Ma olen tänulik!

Eelmisel nädal tormasid mu ellu sisse uued energiad, võimalused ja väljakutsed. Tunne oli selline nagu olnuks ma keeristormi tipus, valmis hüppama väljavalitud kohta. Ainult, et ma ei olnud veel valikut teinud. Sellest otsusest saab ju taas minu elu! Nii ma keerlesin ja pöörlesin käsi sirutumas paljude meeldivate asjade ja huvitavate meelenduste järgi. Samas püüdsin mõtlemise jätta ja tunnetada...aga nii mitmeid segajaid oli peal ja ahvaltusi. Kuni...lugesin eile hommikult Stella blogi...kuidas ta oli 9 päeva vaikuses...Ma ei jõudnudki lõpuni lugeda. Haarasin lapse ja koti ja raamatu ja saumikseri (mille üle laps kõik see aeg nalja tegi-no kes võtab mikseri kaasa:))??!! ja jooksin bussile. Teadsin vaid, et on vaja linnast ära mere äärde. Ma ei ole mingi eriline looduseinimene (kuigi sündinud talutütar:)), aga vahel tõmbab seletamatu tungiga mere äärde. Ja see oli õige. Jõudsin kohale sinna kuhu oli vaja kohale jõuda. Sain oma seletamatu "ookeani kogemuse" ehk nagu ütleb Mai-Agathe Väljataga, et ookeaniga pole mõtet võidelda. Ta võidab niikuinii. Võitiski, andes enne mulle tunnetuse, et miski on nii hoomamatu ja kontrollimatu ja võimas. Kuigi tegemist vaid Põhja-Eesti lahesopiga. Mind oli vaja paika panna ja maapeale tuua... selleks, et saaksin siin vajalike tegemisi teha. Et teada ja tunda, et olen õigel teel ja mu valikud on õiged (mitte küll riskivabad) ning väärtusega. Meri sundib kohal olema, just selles hetkes, oma elus! See on nagu kas ühes-oled kohal, aga samas vaatad oma elu distantsilt. Ja nii saabubki selgus ja julgus...võtta vastu elu ande ja võimalusi. Mul oli kaks suurepärast päeva kusagil mujal koos lapse (kes eksisteerib minuga paralleelselt omi asju ajades), mikseri, Loomise õpetuse ja merega. Täna veel lisaks 15 km kõndimine kaunites ja kummalistes kohtades... ja lõpuks nüüd õhtul taas tsivilisatsioon... ja küsimus:

Kas saab veel paremaks minna?

Ma olen tänulik!

Kinni ühes kohvikus

Kinni...ühes kohvikus..., sest vihma sajab. Ilmselt on aeg... aeg maha võtta:)).

Aega mul viimasel aja on. See on peale seda kui kiire sai mööda. Peale seda "olen tubli orav ratta sees" lõpetamist. Ma lõpetasin selle lihtsalt ära. Ühel hommikul oligi kõik. Ei taha enam. Nüüd on mul hommikud. Alates aprilli algusest õnnestus mul kõikepealt päevaga tuttavaks saada, laps kooli saata ja siis alles päriselt ärgata. Tegelikult polnudki palju vaja, sest 8.30 oli valmis juba maailma vallutama. Sinnamaale oli lihtsalt kvaliteetaeg. Hommikud on imelised. Mul ei ole neid kunagi varem olnud. Ma luban endale, et mulle jäävad alati mu hommikud.

Tegelikul on mul õhtud ka. Mu elus on üldse väga palju ilusat ja väärtusliku, kalleid inimesi ja uusi tarkuseid ja võimalusi. Ma olen tänulik.

Soovin kõigile usku ja julgust väärtustada iseennast!

Tundeid on vaja tunnetada

Vihm teeb olemise imelikuks või on siis tegemist ookaeni mõõnaga...või tõusuga.  Mõtteid on palju, aga tundeid veel rohkem. Tundeid on vaja tunnetada.
Seoses tänaste tundlike võngetega tuli taas meelde Pauluse 1. kiri korintalstele.

Armastus on pikameelne,

armastus on täis heldust,

ta ei ole kade,

armastus ei suurustele,

ta ei ole iseennast täis,

ta ei ole viisakuseta,

ta ei otsi omakasu,

ta ei ärritu,

ta ei pea meeles paha,

ta ei rõõmutse ülekohtust,

aga ta rõõmustab ühes tõega,

tema vabandab kõik, usub kõik,

loodab kõik, sallib kõik...

Ma vastutan enese eest!

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest...Jah, tuleme sealt niikaua, kuni oleme kohale jõudnud. Kohale jõudmine tähendab täisealiseks saamist ja vastutuse võtmist. Justnimelt täisealiseks, mitte täiskasvanuks. See, et keegi käitub 35 aastaselt veel nagu 15 aastane, ei ole vabandus. Meil ei ole küll ühest stardipakku, kuid kõigil on võimalus oma elu ise kujundada. Kellel on vähem antud, sellel on vaja rohkem pingutada. Kellel on rohkem antud, sellel tuleb rohkem hoida ja hoolida. Ma räägin siin normaalintellektiga inimestest. Mida varem me õppime iseennast väärtustama, seda kiiremini õppime märkama ja tunnetama teisi inimesi enda ümber. Kasvamine algab seestpoolt. Kui inimesel on sisemine sära, siis näeme me seda ka väljastpoolt. Mitte keegi ei ole siin ilmas lihtsalt niisama, aga kui vähesed mõtlevad oma rollile. Sellest on ääretult kahju. Selle kahjuga võingi lõpetada, sest ei saa ma muuta kedagi enese äranägemise järgi. Kuigi nii väga tahaks. Tahaks teha sellest maailmast parema paiga. Aga maailm on minu ümber just selline nagu ta on. Kui ma õpin selles nägema ilusat, siis on ta ilus. Kui ma õpin, et kõik ei olegi minu asi, siis ei olegi kõik minu asi. Kui ma pakun oma rollis parimat, siis see nii ongi. Kui ma teen asju iseenese pärast, siis on need ausad tegemised. Ma elan, siis täna, siin ja praegu, hetkes ja armastusega. Ja ma julgen öelda kui keegi on mulle kallis. Ja ma julgen kallistada kui on vaja kallistada. Ja ma julgen olemas olla kui on vaja olemas olla. Ilusat!

Minu armsad õpetajad

Inimesed ja olukorrad tulevad ellu meid õpetama ja lahkuvad olles oma ülesande täitnud. Meeldib see meile või mitte, aga alati on nendes lahkumistes uba. Samas ei tähenda lahkumine alati lõpuni ära minemist. Mõnikord lihtsalt rollimuutust või asukohamuutust või suhtemuutust või suhtlemise muutust. Kõiki nö vägivaldseid lahkumisi on valus taluda. Need on (nagu) kriisietapid, mis algavad eitusega ja lõppevad leppimise ja edasiminekuga.

Minu suuremad õpetajad on pärit viimasest viiest aastast. Esimene-hirmutas mind nii palju, et olin sunnitud enda eest võitlema. Olin seda avastades iseendast pöörases vaimustuses. Tegelikult nii lihtne kui ära tabada. Ääretult huvitav inimene! Teine, kuigi ilmus kolmandana - olles sisuliselt minu peegelpilt, õpetas mind mõtlema ja pingutama ja avardas mu võimete piire, taltsutas mu ego ja leidis üles mu kõige pöörasemad tunded. Ääretult soe ja armas inimene! Kolmas, kes kunagi tuli hoopis esimesena- õpetas mind armastama, tajuma maailma ja inimsese suhestatust, tundma enda sügavust, piirideta olemist, sisemisi võimeid. Teda ma armastan! Niipalju kui meile seda võimalust antud on, ma hoian iga hetke.

MU SÕRMED JOONISTAVAD KUJUNDEID

SU HUULTELE SU SILMADELE

MU PUUDUTUSTE PAITUS SU PÄRLENDAVAL NAHAL

VABASTAB VÄRINAD

LANGED LÕPUTULT LÕPUTULT LIBLIKATIIBADE VÄRELUSSE

MAAILMA ALGUSES

ON KÕIK ALLES EES...

23.11.2011

Inimesed on pärlid

Hingesugulase sisse võib ära kaduda kui pead pidevalt koos olema. Elud ja hinged põimuvad justkui puu ja väät ning reaalsus kipub kaduma. See on ohtlik ja see on ka valus...

Paiskusime vastu seina tuhandeks killuks. Korjasime end kokku ja andestasime nii nagu polnud seda varem teinud - vastu iseenese tõrksust ja paindumatust, üle oma egodest. Me põlesime ja põimusime kuni see lõppes. Kui see lõppes olid mul nädalaid võõrutusnähud. Olen õnnelik, et sain seda kogeda. Olen õnnelik, et me elame oma eludes edasi olles teineteise võrra rikkamad. Olles teadlikud, et vajadusel oleme koos ääretult võimsad! Olles teadlikud, et juhuseid ei ole olemas. On võimalused ja valikud.

Viimane aasta on mind läbi kloppinud nagu muna, millest sai koogel-moogel. See on olnud hea ja see on olnud segane, adrenaliinirikas ja silmi avav. Siis sai see  ühel hetkel justkui otsa. Ehk - mina kogesingi maailmalõppu, õigemini algust! 22. detsembri hommikul oli minu maailmas uus tasand. Kuupäevade seosest sain ma alles hiljem aru.

Nüüd olen alasti iseenda ees ja sunnitud tunnistama, et olen pagana hea! Hea tuleneb sõnast " kvaliteetne".

Sissejuhatuse asemel

Peaksin vast alustama sellekohapealt, kus kõik algas. Ehkki kõik algab alati palju varem. Kui ma kolm kuud tagasi ühe ukse sulgesin, siis kirjutasin kolleegidele "Aeg teiega koos töötades on  kulgenud väga  huvitavalt...  Inimesed  ja olukorrad  tulevad meie ellu meid õpetama. Olen tänulik iga valu ja võlu eest!  Olen  tänulik  mõnede väga  eriliste inimeste eest!...  Minu sisemine „mina” on teel uude eluetappi. Tänan, et aitasite mul selleni jõuda".

Viimased aastad on olnud mulle kui suur suhtekoolitus. See on hämmastav! See on nagu ime, mis jätab enda varju kõik muu. Selleks, et teha seda, mille eest palka makstakse, on vaja ära õppida terved suhtemustrid ja süsteemid. Kogu oma koleduses oli see tegelikult väga ilus...sest ainult nii ma jõudsin nende inimesteni, kes mulle tegelikult midagi tähendasid/tähendavad. Mina tean, miks minul seda vaja oli...aga süsteem ise on küll täielikus kaoses...

Ajast, mil lõpetasin kulgemise ja hakkasin märkama, mis minuga tegelikult toimub, on elu läinud aina suurepärasemaks. "Kohal olemine" on üks olulisemaid asju meie elus. Praegu olen andnud ennast vabaks ja kirjutan siia täpselt nii ja sellises järjekorras nagu ta tuleb. Olen kirjutamisest nii puudust tundnud. Nagu tundsin ühel hetkel puudust ka iseenda elust. Ja see ei tähenda nagu poleks mul elu olnud. Ma lihtsalt ise kaotasin oma elu silmist. Aga nagu ikka ilusates muinasjuttudes...oli olemas üks haldjas ristiema..., kes rääkis mulle oma "tikuteooriast". Ja kui see teooria töötas ka ainult minu peal, siis oli tema sünd õigustatud! See oli 2010 kevadel. Tegelikult ju alles kolm aastat tagasi. Oi, mul oli kahju mõnest kaotaud aastast! Aga ju oli mul siis ka seda "teist" vaatenurka vaja. Olin vaatleja. Aga...ma ei ole vaatlejaks loodud. Ma olen vaadatavaks loodud! Peale seda hakkasin taas kirjutama luuletusi. Hakkasin elama, märkama, tundma, armastama. Olen tänulik!

Lisan siia 18.02.2012 kirjutatud luuletuse.

                                                      SÖÖSTAME

                                            PILLAVAS TEADMISES

                                          PAREMA HOMSE NIMEL...

                                                     MÕISTMATA,ET

                                 KUNIGAS ELAB VAID TÄNA!

Täna tuli see õige tunne, et ongi aeg:)))

Uksed on kummalised või õigemini nende avanemised. Vahel ei märkagi kui juba kuskil sees oled. Ja treppe on ka palju. Need on ülesminemiseks. Lihtsalt trepil seista pole mõtet. Olen tänulik uste ja treppide eest ja nende inimeste eest, kes mõnikord enesele teadmata on trepiks osutunud.
Ikka armastusega...