Milline naine ma olen?

Olin aastaid avalik naine. Enne seda olin koguaeg saadaval naine. Nüüd olen olnud juba mõnda aega avatud naine. Mis saab edasi? Minu tööd ja ametid on mind huvitavatesse positsioonidesse paigutanud. Tehes koolis  sotsiaalnõustamist ja klassijuhatajatööd, pidin paratamatult koguaeg olemas olema. Võibolla mitte niivõrd ei "pidanud" kui, et oli vaja. Ka niiöelda sisemisel sunnil. Kui parasjagu telefoni ei võtnud, võis olukord minna kordades hullemaks. Kodaniku vastutus ja kodanikuvastutus on meil suhteliselt nõrgalt arenenud. Samas on väga palju õpitud abitust. Mina ei ole siiski miski "hea" inimene, olen korduvalt öelnud. Ma arvan, et "hea" inimene ei suudagi üldse sotsiaaltööd  teha. Pigem teeb siis karuteene abivajajale. Ja see on enese lõputu põletamine asja eest, mille eest tegelikult keegi ei vastuta. Aga ka lihtsalt suunajana, kuulajana, nõustajana on keeruline olla koguaeg olemas. Mul on lõpututes kordades vannivesi jahtunud, sest teiselpool telefonis olija ei taipa, et kell 22 ei sobi enam klassijuhatajaga rääkida või siis pühapäeval tingimata sotsiaalpedagoogi tülitada. Eks see muidugi oli mu oma viga, aga suures abivajajate kaoses kipivad piirid nihkuma. Kui ma avalikuks naiseks sain, siis otsustasin, et olen küll avalik, aga töökõnededega tegelen siiski tööaja piires. Kodanikega tuli see enamvähem välja, kolleegidega mitte eriti:)))... sest ma armastan oma tööd! Aga see ei olnudki probleem. Lihtsalt see avalikkus ise on huvitav. Nüüd, kus ma olen sügavalt kaldunud esoteerilisele ja vaimsele rajale, olen lasknud avada nö oma kanalid. Teiste inimeste energiate tunnetamine on väga hariv. Ma ei arva, et keegi võiks avatud kanaleid kuidagi ära kasutada. Kõik meie hirmud saavad alguse ikka meist endist. Ja mina olen enda omadest vabaneda püüdnud. Asendades kõik armastusega. See on väga võimas ja väga ilus. Kui õppida probeeme ja olukordi mitte isiklikult võtma, siis jäävad pinged ja konflikid ära. Iga päev toob meie ellu mõne toreda õppetunni ja kui me seda nii võtame, siis saame lihtsalt oma kogemuse.  Olen õppinud hoidma ennast ja teisi. Olen õppinud oma elu lihtsaks elama. Olema kohal, siin ja praegu.

Hakkasin seda lugu kirjutama, seoses kohalike omavalitsuste valimisetega. Mind ei ole keegi „moosinud“. Erakonnastusin teadlikult juba 2007. aastal. Nüüd, pika mõtlemise ja tunnetamise koosmõjul otsustasin kandideerida Rakvere linnas. Sellest ka siis küsimus, et mis naine ma siis veel võiksin olla?:))). Ametnikuna töötades nägin poliitikute elu päris lähedalt-seda võlu ja valu ja neid liivakastimänge. Kogu oma avatuses pole ma nii naiivne, et arvan, et "lööme plasti puhtaks ja nii ongi!". Ent mulle on antud anne tunnetada seoseod ja tervikut. Ja minus on nii palju väge ja energiat ja armastust, mida saan jagada seal, kus ma olen...ja ma olen Rakveres.

Ikka armastusega!