Eelmisel nädal tormasid mu ellu sisse uued energiad, võimalused ja väljakutsed. Tunne oli selline nagu olnuks ma keeristormi tipus, valmis hüppama väljavalitud kohta. Ainult, et ma ei olnud veel valikut teinud. Sellest otsusest saab ju taas minu elu! Nii ma keerlesin ja pöörlesin käsi sirutumas paljude meeldivate asjade ja huvitavate meelenduste järgi. Samas püüdsin mõtlemise jätta ja tunnetada...aga nii mitmeid segajaid oli peal ja ahvaltusi. Kuni...lugesin eile hommikult Stella blogi...kuidas ta oli 9 päeva vaikuses...Ma ei jõudnudki lõpuni lugeda. Haarasin lapse ja koti ja raamatu ja saumikseri (mille üle laps kõik see aeg nalja tegi-no kes võtab mikseri kaasa:))??!! ja jooksin bussile. Teadsin vaid, et on vaja linnast ära mere äärde. Ma ei ole mingi eriline looduseinimene (kuigi sündinud talutütar:)), aga vahel tõmbab seletamatu tungiga mere äärde. Ja see oli õige. Jõudsin kohale sinna kuhu oli vaja kohale jõuda. Sain oma seletamatu "ookeani kogemuse" ehk nagu ütleb Mai-Agathe Väljataga, et ookeaniga pole mõtet võidelda. Ta võidab niikuinii. Võitiski, andes enne mulle tunnetuse, et miski on nii hoomamatu ja kontrollimatu ja võimas. Kuigi tegemist vaid Põhja-Eesti lahesopiga. Mind oli vaja paika panna ja maapeale tuua... selleks, et saaksin siin vajalike tegemisi teha. Et teada ja tunda, et olen õigel teel ja mu valikud on õiged (mitte küll riskivabad) ning väärtusega. Meri sundib kohal olema, just selles hetkes, oma elus! See on nagu kas ühes-oled kohal, aga samas vaatad oma elu distantsilt. Ja nii saabubki selgus ja julgus...võtta vastu elu ande ja võimalusi. Mul oli kaks suurepärast päeva kusagil mujal koos lapse (kes eksisteerib minuga paralleelselt omi asju ajades), mikseri, Loomise õpetuse ja merega. Täna veel lisaks 15 km kõndimine kaunites ja kummalistes kohtades... ja lõpuks nüüd õhtul taas tsivilisatsioon... ja küsimus:
Kas saab veel paremaks minna?
Ma olen tänulik!
