Mis
on mäletamine? Mis on igavikuline mälu?
Väikestel
lastel on igavikulist mälu kordades rohkem kui täsikasvanutel.
Tavaliselt kipub see ikkagi teatud vanuses ähmastuma. Ehk siis
inimeseksolemise argipäev kaotab selle ära. Me lubame seda
kergekäeliselt. Mõnel tuleb see siis nö ärganuna mingi osas
tagasi. Aga lapsed on targad arukad avatud ja loomulikud.
Kui
hakkasin kooli minema oli vaja teha mingi kohustuslik vaktsiin või
kopsuproov või misiganes see oli. Velsker tuli meile koju seda
tegema. Ma panin jooksu. Mulle tundus ülivõimatu, et keegi mulle
midagi sellist teeb. Istusin tunde metsas puu otsas. Ema ei hakanud
mind taga ajama. Ja kummalisel kombel ei saanud ma tookord isegi
riielda. Rohkem seda teemat üldse ei puudutatud. Juu ma tundusin
velskritädile täiesti terve ja toimiva lapsena. Nii ma läksingi
vaktsineerimata kooli. Edaspidi muidugi torgiti mind plaanipäraselt
ja see ei tundunudki enam midagi erilist. Ilmselt oli
tuhmistumisprotsess täie hooga käivitunud. Väga väga kahju. Vahel
on ikka tunne, et mis ma küll olen kõike nii aeglaselt õppinud ja
taipamised on tulnud hilja. Aga eks ma olen selle tempo ikka ise
valinud.
Mulle
ei meeldinud see kool kus ma esimesed neli aastat käisin. Kuidas ma
seletan? See polnud minu. Ma õppisin hästi, aga tundsin end kui
võõrkeha. Peale minu neljandat klassi sai isa Kundasse korteri.
Perekond otsustas maaelu lõpetada ja linna kolida. Ma läksin
sügisest uude kooli, Kunda keskkooli. Oli jutt, et olen algul veidi
üksinda ja siis vanemad kohe tulevad järgi. Nad ei tulnud mitte
kunagi. Lõpetasin nii keskkooli. Elasin viis päeva üksinda Kundas
ja siis nädalavahetusel sõitsin vanemate juurde. See oli viienda
klassi lapsele väga raske, ka kuuenda klassi lapsele. Peale seda
ütlesin lihtsalt, et saatke raha! Ma ei tea miks ma sellised
kogemused endale tellisin, aga need ma sain täies mahus. Isa käis
kord kuus mul külas. Tõi kohalikust kulinaariapoest rabarberi
kooki. Kõik need aastad ma rääkisin, et ma ei söö rabarberi
kooki. Ta ostis seda järjekindlalt alati. Viskas vana prügikasti ja
pani uue asemele. Nii kõik see seitse kooliaastat. Ema käis korra
aastas. Suved olin maal. See oli ka raske, sest siis mind kasvatati.
Need on nüansid. Vaatamata kõigele oli mul suhteliselt helge
lapsepõlv. Ja väga palju psühholoogilisi sisekaemuseid. Palju
tugevaks kasvamist. Palju üksindust. Väga tugev teadmine, et ma
saan alati üksi hakkama. Praegu ma püüan ennast pehmemaks ja
paindlikkumaks arendada. Püüan jagada ja armastada.