Võib-olla mitte nii vürstsikas kui tavaliselt. Aga
seekord sedamoodi. See on minu elu, töö, hobi ja armastus. Miks? Sest ma
armastan Mind! Ja Sind!
Meile on antud keha ja hing ja vaim, et kogu oma
terviklikkuses suhestuda, üksolla. Mõistus on pealekauba. Mõistuse
osakaal on aegamööda suurenenud. Ja mida enam on mõistust seda vähem on
lõppkokkuvõttes mõistust. Ta justkui sööb iseennast. Ehk siis kui mõistust on
niipalju et see varjutab selle osa mis peaks südant kuulama on asjad juba
kõvasti nihkes. Klassikaline läänemeditsiin ravib aina keha.
Psühhiaatria/psühholoogia turgutab vaimu, aga hingeosakesed on tihti läbi
sajandite koos kildudeks kukkumisetega kaotsi läinud. Oleme haprad. Hapras
olekus inimene ei tunneta oma väge. Ometi on meis olemas absoluutlest kõik see
mis unistused ja ägedamad fantaasiad on vahel välja toonud. Kõik on võimalik.
Jaa…teatud nüanssidega, teadlikkusega ja kõrgemaks hüvanguks.
Mina olen teinud endaga miljon
inimkatset ja teen veel. See on see, et kui korra oled astunud teele siis lihtsalt lähedki.
Kas just lihtsalt on iseasi. Mina olen keskmise kodanikujaoks hull naine. Minu
enda jaoks aga on kõik täitsa tavaline. Tavaline on julgeda proovida ja
julgeda soovida ja julgeda eksida ja julgeda uuesti alustada. Kas see on
turvaline? Just! On! Sest see on minu elu. Minu rõõm ja minu tunded. Mitte
teiste ootused, nõudmised, arvamused ja lootused. Ja mis peamine...minu enda
vastutus. One woman's
performance! Teadvustamine, et nii ongi. Ja on igaühega meist.
Elu ei saa kunagi valmis. Kui saab siis
lahkume. Mõned äkki ja mõned rahulikumas tempos. Mõned vaevatult ja mõned
kergelt. Jumala või Kõiksuse ees oleme kõik võrdsed. Hingedena puhtad ja armsad.
Mida siis võiksime v peaksime ära
õppima?
Inimene on tervik. See mida näeme ja see mida ei näe.
Energiad, mõtted, tunded, ala-tava- ja ülitedvused, toit liikumine. Mida varem
selle omaks võtame seda lihtsam on. Ehk siis lahti seletatuna ….kõik, mida me
ei näe mõjutab meie füüsilist keha samamoodi kui selle füüsiline puudutamine.
Keha tasakaalutus ehk siis nö haigused, kukkumised või muu on üldjuhul selle
tagajärg, et me pole osanud ennast tähele panna. Oleme seadnud välise ja teised
endast tähtsamaks. Ja me ei räägi siin egost vaid enese väärtustamisest. Kui ma
ei oska või ei julge abi paluda või ei mõista puhata siis keha tekitab olukorra
kus pead paigal olema. Tavaliselt siis luumurrud või nihestused. Ületöötamise
ja tugeva stressi puhul on tüüpilised ärevus ja paanikahäired ning unehäired.
Lõpptulemusena tihti depressioon mis saadabki pikaks ajaks haiguslehele.
Nõudmised, ootused, lootused tekitavad kõritsakra piirkonna häired..nohu,
põletikud jne. Kibestumine, süüdistamine ja ka süütunne sööb keha seestpoolt.
Tihti jälle ise ei pane tähelegi mis mustad mõtted igapäevselt peas, aga sapp
ja kõhunääre jne reageerivad. Naiseks ja meheks olemise vastuvõtmine versus
suguorganite kasvajad jne. Hirmudest võimalik lastetus. Ja süda...see kallis armas süda vajab armastust!
Need on vast kõige sagedamad lood. Ja ära hakka praegu protestima, et noo ei
ole küll nii. Kuula ennast! Ausalt! Tegelikkuses on igaühe lugu tema moodi.
Teraapiates tulevad enamused neist välja kui selged õpikukunäited. Igaühe lugu
ja samas paljude lugu. Mida siis teha? Kes pani selle meeletu tempo meile
peale? Kes? Kelle elu elame? Miks pole aega kuulata ja tunnetada ennast? Miks
satume aina valedesse kohtadesse ja valede inimestega? See siin on väga lihtne
tekst! Kõigile jõukohane. Korraks! Peatu! Kelle unitust sa täidad? Mida sina
tegelikult tahad? Kindel on see, et vabandusi ei ole. Sa mõtlesid need ise
välja1 Just! Usalda ennast! Riski! Tunne ! Armasta! Ole elus! Täna! Kirglikult!
Tervena!
Ikka armastusega
Merike Rihti Kuuse
minuimelisesmaailmas.ee
Merike Rihti Kuuse
minuimelisesmaailmas.ee