kolmapäev, 11. detsember 2019

Keha kogemused

Võib-olla mitte nii vürstsikas kui tavaliselt. Aga seekord sedamoodi.    See on minu elu, töö, hobi ja armastus. Miks? Sest ma armastan Mind! Ja Sind!

Meile on antud keha ja hing ja vaim, et kogu oma terviklikkuses suhestuda, üksolla. Mõistus on pealekauba. Mõistuse osakaal on aegamööda suurenenud. Ja mida enam on mõistust seda vähem on lõppkokkuvõttes mõistust. Ta justkui sööb iseennast. Ehk siis kui mõistust on niipalju et see varjutab selle osa mis peaks südant kuulama on asjad juba kõvasti nihkes. Klassikaline läänemeditsiin ravib aina keha. Psühhiaatria/psühholoogia turgutab vaimu, aga hingeosakesed on tihti läbi sajandite koos kildudeks kukkumisetega kaotsi läinud. Oleme haprad. Hapras olekus inimene ei tunneta oma väge. Ometi on meis olemas absoluutlest kõik see mis unistused ja ägedamad fantaasiad on vahel välja toonud. Kõik on võimalik. Jaa…teatud nüanssidega, teadlikkusega ja kõrgemaks hüvanguks.
Mina olen teinud endaga miljon inimkatset ja teen veel. See on see, et kui korra oled astunud teele siis lihtsalt lähedki. Kas just lihtsalt on iseasi. Mina olen keskmise kodanikujaoks hull naine. Minu enda jaoks aga on kõik täitsa tavaline. Tavaline on julgeda proovida ja julgeda soovida ja julgeda eksida ja julgeda uuesti alustada. Kas see on turvaline? Just! On! Sest see on minu elu. Minu rõõm ja minu tunded. Mitte teiste ootused, nõudmised, arvamused ja lootused. Ja mis peamine...minu enda vastutus. One woman's performance! Teadvustamine, et nii ongi. Ja on igaühega meist.

Elu ei saa kunagi valmis. Kui saab siis lahkume. Mõned äkki ja mõned rahulikumas tempos. Mõned vaevatult ja mõned kergelt. Jumala või Kõiksuse ees oleme kõik võrdsed. Hingedena puhtad ja armsad. 
Mida siis võiksime v peaksime ära õppima?
Inimene on tervik. See mida näeme ja see mida ei näe. Energiad, mõtted, tunded, ala-tava- ja ülitedvused, toit liikumine. Mida varem selle omaks võtame seda lihtsam on. Ehk siis lahti seletatuna ….kõik, mida me ei näe mõjutab meie füüsilist keha samamoodi kui selle füüsiline puudutamine. Keha tasakaalutus ehk siis nö haigused, kukkumised või muu on üldjuhul selle tagajärg, et me pole osanud ennast tähele panna. Oleme seadnud välise ja teised endast tähtsamaks. Ja me ei räägi siin egost vaid enese väärtustamisest. Kui ma ei oska või ei julge abi paluda või ei mõista puhata siis keha tekitab olukorra kus pead paigal olema. Tavaliselt siis luumurrud või nihestused. Ületöötamise ja tugeva stressi puhul on tüüpilised ärevus ja paanikahäired ning unehäired. Lõpptulemusena tihti depressioon mis saadabki pikaks ajaks haiguslehele. Nõudmised, ootused, lootused tekitavad kõritsakra piirkonna häired..nohu, põletikud jne. Kibestumine, süüdistamine ja ka süütunne sööb keha seestpoolt. Tihti jälle ise ei pane tähelegi mis mustad mõtted igapäevselt peas, aga sapp ja kõhunääre jne reageerivad. Naiseks ja meheks olemise vastuvõtmine versus suguorganite kasvajad jne. Hirmudest võimalik lastetus. Ja süda...see kallis armas süda vajab armastust! Need on vast kõige sagedamad lood. Ja ära hakka praegu protestima, et noo ei ole küll nii. Kuula ennast! Ausalt! Tegelikkuses on igaühe lugu tema moodi. Teraapiates tulevad enamused neist välja kui selged õpikukunäited. Igaühe lugu ja samas paljude lugu.  Mida siis teha? Kes pani selle meeletu tempo meile peale? Kes? Kelle elu elame? Miks pole aega kuulata ja tunnetada ennast? Miks satume aina valedesse kohtadesse ja valede inimestega? See siin on väga lihtne tekst! Kõigile jõukohane. Korraks! Peatu! Kelle unitust sa täidad? Mida sina tegelikult tahad? Kindel on see, et vabandusi ei ole. Sa mõtlesid need ise välja1 Just! Usalda ennast! Riski! Tunne ! Armasta! Ole elus! Täna! Kirglikult! Tervena!


Ikka armastusega
Merike Rihti Kuuse
minuimelisesmaailmas.ee


pühapäev, 9. juuni 2019

Minu orgasmid



 Eksole! Sõnaseletuses öeldakse et orgasm on intensiivne füüsiline nauding. Aga mis selle esile kutsub? Enamik inimestest seostab seda seksiga. Õige kaa! Aga on veel kümneid võimalusi. See kogemus, millest räägin, on see, mis minuga toimub. Aegajalt. Viiel erineval moel. Ehk siis mina saan orgasme väga erinevatest olukordadest. See oli nüüd sissejuhatus.Miks ma seda lugu teiega jagan on teistsugune nagu ma isegi. Aga usun, et seda on kindlasti vaja jagada.  Sest selleks me kogemusi saamegi.

Alkohol saabus minu ellu tiba enne kui sain täisealiseks. Viimane kooliaasta ja praeguse aja mõistes süütud peod sisaldasid ikka natuke piparmündi likööri ja kui hästi läks siis isegi maasika oma. Kes mäletab neid? Imestan ikka, et kuidas meie põlvkond üldse ellu jäi. Hiljem kui veel paremini läks ja peigmehed jõukamaks said, siis oli saadaval ka Vana Tallinn ja Sovetskoje shampused. Nende vahele siis vahel ka viin mahlaga. Ma pole alkoholi kunagi tabuks pidanud. See oli täitsa tore erinevate sündmuste juurde. Alguses tegi nalja ja ajas kihistama ja hiljem pigem lihtsalt üks osa millestiganes siis. Oma paremad lollused ja lauapeal tantsimised olen ma aga alati kaine peaga teinud. Alkoholi tarbides olin ma tohutu kontrollifriik. Kartes kaotada midagi. Vanemaks saades täitis alkohol stressimaandaja rolli. Oli küll neid aegu linnavalituses töötades mil tööpäeva lõppedes tuli kindlasti ka shampus poest kaasa haarata ja siis sõbrannadega kogu see maailmavalu selles ära lahustada. Mul on olnud pikki shampuseperioode ja siis pikki õlleperioode. Nende vahele siis ülikonnas meestega konjaki pitsimine. Tunnistan, et see on lõõgastus. Aga pole lahendus. Alkohol ei paku mitte ühtegi lahendust. Pigem lükkab need edasi. Ometi oli see elu täiesti normaalne osa.
Kuus ja veidi rohkem aastat tagasi kui õppisin vaimseid praktikaid ja asusin terapeuditööle toimus muutus. Valisin valida iseennast. Õppisin väärtustama iga tänast päeva. Ja võtsin järjest vastu massidele ebapopulaarseid otsuseid lähtudes iseendast. Ja siis ma peaaegu ei vajanud enam alkoholi. Mõnikord vanast harjumusest proovisin, aga see ei kõnetanud mind enam. Ma tean, et kõik see ongi kogu olemise tasakaal. Kui ma elan seda elu, mis mulle meeldib ja teen neid tegemisi mida armastan nende inimestega kes resoneerivad siis ongi tasakaal. Pidu on minu sees ilma välise mõjutajata.
Täpselt kaks aastat tagasi juunis  Rakvere linnapäevade aeg kui olin lõpetanud seansside tegemise ja kõndisin mööda laada tänavat oli mul suur janu. Ostsin pudeliga  kaasa liitri koduõlut. Võtsin suure januga kaks lonksu. Ja siis rohkem enam ei saanud. Ma olin sellest täiesti purjus. Ja see oli väga ebameeldiv tunne. Minu kainenemine võttis aega tunde. Ja sellest hetkest teadsin, et mitte iial ei soovi ma enam alkoholi. Ja miks siis? Sellepärast , et ma soovin, et mu maailm on selge. Selle taipamine oli imeline kogemus. Ma armastan selget olekut. Kui mu mõtted, tunded ja maailmavaade on adekvaatsed. Kui ma tunnen ja kuulan oma keha. Ma armastan kõike seda mis minuga toimub. Olgu see siis milline tahes. Ma vastutan iga hingetõmbe eest oma elus.
Igaühel meist on oma  lugu ja teekond. Mind ei häiri kui keegi seltskonnas alkoholi tarbib. See on minu väline. Mina tean ennast. Tunnen ennast. Armastan ennast. Ja armastan ka kõiki tehtud ja veel tegemata lolluseid. Seda ikka täiesti selgena.

Ja nüüd orgasmidest ikka kaa. Ma olen alati olnud oma seksuaalsusega sõber. Küll keskmise kodaniku jaoks liiga pöörane, aga enda jaoks ok. Ent ikkagi võttis ka minul  enda ja oma väe tunnistamine sellisena nagu olen  ikka aega. Mida enam ma oma pärisolemusega kontakti sain, seda enam mu keha hakkas mind tänama. Ma olen saanud orgasme just jah selgusest, sellest erilisest rõõmust,  mida siin ja praegu hetked pakkuvad. Ma olen saanud orgasme sügavas hingamisest ja õnnetundest. Ma olen saanud orgasme erinevatest äratundmise energiatest. Vahel lihtsalt tänaval kõndides ja vahel kui mõni kaunis mälestus meelde tuleb. Olen saanud orgasme vabaduse tundest. Mu kogu olemine kõneleb minuga hellalt ja tänulikult. See kõik hakkas toimuma siis kui jäin alkoholivabaks. Nii lihtne see oligi.
Kogu olemise tasakaalu saavutame püsides heas tundes ja väärtustades iseennast! Ja siis on imed veel lähemal kui varem.
Armastusega kallid!



pühapäev, 3. veebruar 2019

Kirjad Muhvile: Mälestused 3


Hirmud!
See on postitus, mida olen kaua edasi lükanud. Ma ei taha kõike seda üles kaevata. Samas on vaja oluline läbi käia ja edasi liikuda. Ma ei karda mitte neid  tundeid taas tunda. See on juba lahustunud. Lihtsalt madalatele energiatele jõu andmine pole just tark tegevus. Siiski on see mulle praegu tähtis. Võtan seda kui kogemust ja taipamist mis või kes osas niisugune asi vajalik oli.
Kui ma Kundasse elama läksin polnud ma mitte kordagi öösel üksinda olnud. Mitte kunagi, mitte kuskil. Esimesed paar ööd ma magasin sugulaste juures, kes elasid vastasmajas. Üks vanapaar. Tõeliselt ebameelivad inimesed. Endal neil lapsi polnud ja mu meelest nad isegi ei sallinud lapsi. Ema oli nendega kokku leppinud, et peale kooli saan seal süüa ja alguses lähen ööseks ka. Söömas ma mõnikord seal isegi käisin esimesel aastal. Siis kui väga suur nälg oli. Ööbisin vast esimese nädala. Sain aru, et see ei tööta. Vanatädi on vinguviiuli ja miilitsa segu ja tema mees kippus mind igal salajasel hetkel näppima. Ma ei rääkinud sellest, sest polnud kuulajaid. Virutasin tavaliselt esimese ettejuhtuva asjaga talle vastu pead ja elasin edasi. Traumat ei saanud. Lõpetasin lihtsalt nende pool käimise. Vanatädil oli mu korteri võti. Sain selle kavalusega välja petta alles keskkooli ajal. Sinnamaale käis ta mind vahel ehmatamas. Varastas kappidest padjapüüre, linu ja ilmselt veel asju. Ükskord ka mu matemaatika kaustiku Kui ma seda märkasin siis ütles, et osa uus! Ega elu ei peagi normaalne olema :D Huvitav aga küll!
Üksinda olles olid ööd ikka hirmsad. Kord nägin Kuradit magamistoa ukse vahel. Päriselt nägin. Nüüd ma tean, et nägin päriselt. Mõnel ööl tulid luupainajad. Suur raskus ja justkui halvatus rinna peal nii, et enam hingata ei saa. Mul klassiõde elas samas trepikojas ja kord tuli mul nii suur hirm, et võtsin oma teki ja jooksin viiendale korrusele. Tal olid väga mõistvad vanemad. Aga sain aru, et see oligi see üks kord. Edaspidi pean ise hakkama saama. Nii ma siis tekitasin endale elu. Päeval oli mul koguaeg külalisi tuba täis või rööprähklesin huvitegevuste ja ühiskondlike ülesannetega. Jõudsin koju väga hilja ja väsinuna ning kukkusin hetkega voodisse. Teine variant oli see, et läksin ise kellegi poole ööseks või tuli mõni sõbranna minu juurde. Õppimisega ma ei jõudnud tegeleda. See ei mahtunud mu päevaplaani. Eks ma tegin muidugi ära need asjad, mis mulle päriselt meeldisid ja teised jäid tegemata. Sellegipoolest olid mul täitsa viisakad hinded. Lisaks vedas mul väga väga põhikoolaegse klassijuhatajaga. Ta ei torkinud mind. Lasi lihtsalt olla. Aga oli ka teistsuguseid inimesi koolis. Näiteks ajas õppealajuhataja mind kuuenda klassi kevadel pead pesema põhjusel, et äkki mul on tehtud lokid ja liiga punased juuksed. Olin sellises loomulikus olekus juba kaks aastat koolis käinud! Siis sain veelkord kinnitust, et issanda loomaaed on suur! Mida teeb väike laps sellises olukorras? Ma tõesti ei tea. Mina lihtsalt elasin edasi. Ja mul läks hästi. Head sõbrad ja julge pealehakkamine saatis mind keskkooli lõpuni. Kas ma sain sellest kõigest trauma? Jah sain! Neid sibulakoorimise kihte tuli EFT koputamisteraapias välja ja neid võib veel praegugi olla küll ja küll.  Aga sain ka kogemused ja oskused ja teadmised. Olen seda meelt, et kui me saame täiskasvanuks, siis on aeg alustada puhtalt lehelt. Oma haavadest ja armidest tuleb üle saada ja vastutus võtta. Tänulikult aksepteerida, et jah, minu elu oli selline ja nüüd ma saan iga päev iga tund teha aina uusi valikuid. Mõnikord on lihtsalt tahtmine hüüda, et kallis Universum! ma tõesti nüüd juba oskan ja saan hakkama, et palun mulle juba lihtsamaid ülesandeid :D
Iga päev iga tund iga hetk on kandnud mind läbi armastuse. Vahel läheb taipamiseks aega.

pühapäev, 11. märts 2018

Kirjad Muhvile: Mälestused 2

Mis on mäletamine? Mis on igavikuline mälu?
Väikestel lastel on igavikulist mälu kordades rohkem kui täsikasvanutel. Tavaliselt kipub see ikkagi teatud vanuses ähmastuma. Ehk siis inimeseksolemise argipäev kaotab selle ära. Me lubame seda kergekäeliselt. Mõnel tuleb see siis nö ärganuna mingi osas tagasi. Aga lapsed on targad arukad avatud ja loomulikud.
Kui hakkasin kooli minema oli vaja teha mingi kohustuslik vaktsiin või kopsuproov või misiganes see oli. Velsker tuli meile koju seda tegema. Ma panin jooksu. Mulle tundus ülivõimatu, et keegi mulle midagi sellist teeb. Istusin tunde metsas puu otsas. Ema ei hakanud mind taga ajama. Ja kummalisel kombel ei saanud ma tookord isegi riielda. Rohkem seda teemat üldse ei puudutatud. Juu ma tundusin velskritädile täiesti terve ja toimiva lapsena. Nii ma läksingi vaktsineerimata kooli. Edaspidi muidugi torgiti mind plaanipäraselt ja see ei tundunudki enam midagi erilist. Ilmselt oli tuhmistumisprotsess täie hooga käivitunud. Väga väga kahju. Vahel on ikka tunne, et mis ma küll olen kõike nii aeglaselt õppinud ja taipamised on tulnud hilja. Aga eks ma olen selle tempo ikka ise valinud.
Mulle ei meeldinud see kool kus ma esimesed neli aastat käisin. Kuidas ma seletan? See polnud minu. Ma õppisin hästi, aga tundsin end kui võõrkeha. Peale minu neljandat klassi sai isa Kundasse korteri. Perekond otsustas maaelu lõpetada ja linna kolida. Ma läksin sügisest uude kooli, Kunda keskkooli. Oli jutt, et olen algul veidi üksinda ja siis vanemad kohe tulevad järgi. Nad ei tulnud mitte kunagi. Lõpetasin nii keskkooli. Elasin viis päeva üksinda Kundas ja siis nädalavahetusel sõitsin vanemate juurde. See oli viienda klassi lapsele väga raske, ka kuuenda klassi lapsele. Peale seda ütlesin lihtsalt, et saatke raha! Ma ei tea miks ma sellised kogemused endale tellisin, aga need ma sain täies mahus. Isa käis kord kuus mul külas. Tõi kohalikust kulinaariapoest rabarberi kooki. Kõik need aastad ma rääkisin, et ma ei söö rabarberi kooki. Ta ostis seda järjekindlalt alati. Viskas vana prügikasti ja pani uue asemele. Nii kõik see seitse kooliaastat. Ema käis korra aastas. Suved olin maal. See oli ka raske, sest siis mind kasvatati. Need on nüansid. Vaatamata kõigele oli mul suhteliselt helge lapsepõlv. Ja väga palju psühholoogilisi sisekaemuseid. Palju tugevaks kasvamist. Palju üksindust. Väga tugev teadmine, et ma saan alati üksi hakkama. Praegu ma püüan ennast pehmemaks ja paindlikkumaks arendada. Püüan jagada ja armastada. 











esmaspäev, 5. märts 2018

Kirjad Muhvile: Alfaemane

Isapoolseid sugulasi pole ma kunagi näinud. Mu isa ise nägi neid viimati 17 aastasena Talvesõja ajal Viiburis. Isa oli soomlane ja sattus Eestisse läbi vene sõjavangla. Kuidas iganes. See on looriga teema. Emapoolne vanavanema istus meie juures voodiserval 20 aastat. Oli terve elu rasket tööd teinud, varakult keerulise loomuga mehe matnud ja aina teisi aidanud. Lõpuks olid kõik kohad nii valusad, et ta suutis vaid istuda ja lamada. Tema tütar, minu vanaema, abiellus uhkesse hellitatud külapoissi. Sünnitas järjest neli last ja suri 44 aastasena astmaatakki haiglas. Minu ema läks 16 aastasena karjalauta tööle ning kantseldas ja rahastas kogu sünniperekonda. Siis minu üks tädi ja teine tädi jne jne. Minu onu lasi end jahipüssist maha, sest ei suutnud elu sasipundart lahti harutada. Aina head naised ja nõrgad mehed. Kasvasin nende lugude ja valusa energia keskel. Ma sündisin ilmselt karmapuhastajaks. Esmased häbelikud alfaemase tunnused ilmnesid minus juba päris väiksena. Mu mängukaaslaseks suviti olid ainult poisid ja talvel vaid mina ise. Üksiku lapsena sain iseendaga hästi läbi. Vananaema rääkis ja laulis mulle kogu oma eluaja repertuaari. Ja ta elas 88 eluaastani. Sain ilmselt hea alushariduse. Kuigi veidi kallutatud. Telje sirgekssaamise eest tuli mul ise hoolitseda. Ma olin vast õnnelik laps kui sain vaba olla. Oli aeg, kus ka minu emal oli võimalus vabaks saada. Ent ta valis teisiti. Valis raskused, kibestumise ja teiste arvamuse. Ma ei mõistnud seda tookord. Olin vaid viie aastane. Oma puhtas olemises ei saanud aru, mis rõõmu ja kerguse asemel peab raske olema. Aga see polnud minu valik. Minu valik oli olemasolevast elust võtta parim. Ma olen enese eest seisnud niikaua kui ennast mäletan. Olnud oma perekonna ebasoosingus, sest arvasin ja tegin teisiti kui keskmine kodanik. Sest julgesin soovida olla õnnelik. Siin tekkis mu eluteemustrisse üks uskumise kala sisse. Ma sain armastuse asemel raha. Jaa, vanemad tegid seda mitteteadlikult. Just nii nagu oskasid. Aga mina sain alati haiget. Kuni enam ei saanud. Selle uskumuse ümbertegemine on mind aastaid ärevil hoidnud. Loodan, et olen nüüd jõudnud rahusadamasse. Usaldusse ja täielisse armastusse. 
Mehed! Mu ema poolt saadud info ja energiana täiesti nulliring. Mu uskumuste kaasavaramüür lagunes kui sain täsikasvanuks. Avastasin, et ma armastan mehi. Küll oma tingimustel, aga tõeliselt. Latt jäi küll kõrgele, aga südames sain aru, et juu need maailmaasjad on ikka palju helgemad kui mu sünniperekonna kogemused. Teatasin endale ja teisetele avalikult, et minust saab minu perekonna esiema ja algab uus aeg. Öelda on palju lihtsam kui ellu viia. Tõusude ja mõõnadega, valgete ja mustade öödega olen tulnud ma tänasesse. Minu laps saab elada karmavaba elu ja mina julgen armastada, valida ja väärtustada. Tingimusteta. Kui mul mõnikord tuleb enda kohta kasutada väljendit /hea/, siis ei tulene see mitte headusest vaid sõnast /kvaliteet/. Ja nii kvaliteetsena ja armastavana olen ma valmis teenima. Olema korraga nii Kuningas kui Teener. Oma loomes, oma reaalsuses, üksolemises, kohalolemises. Sinus ja Minus.






laupäev, 3. märts 2018

Kirjad Muhvile: Mälestused 1

Eilne täiskuu ja postitus avas minus ühe kanali. Ma otststasin endale hakata kirju kirjutama. Alustades päris algusest ja lubades enesel sibulakoorimisest rõõmu tunda. 
Olin väiksena metsik laps. Mind hoidis vanavanaema, kes ei saanud liikuda. Vanemad olid minu ärkamise ajal alati tööl. Ma ei söönud kunagi midagi ja jooksin külavahel tihti öösärgis ringi. Kätte saadi mind harva. Mu juukseid ei kammitud, sest need olid liiga kräsus. Külamammid rääkisid, et nagunii ema keerab mulle ööseks papiljotte pähe. See polnud just meeldiv tähelepanu, sest olid mu juuksed ju veel täitsa punased ka. Ent...kuni koolini ei kasvatanud mind siiski keegi. Tõenäoliselt oli see suurepärane aeg. Mäletan ennast hästi päris väiksest peale. Olin kahene kui majja lõi välk sisse. Lõi teleka läbi ja juhtmed läksid põlema. Vanaema ei liikunud ja tema pärast oleksime me sisse põlenud. Aga isa tuli koju. Ja siis tuli ema...kuskilt reisilt paljajalu kingad näpus, sest külavahe oli vee all. See on mul emast üks ilusamaid mälestusi. Selline puhas. Ilma intriigide ja võistluseta. Isast on mul rohkem sooje mälestusi. Ta talus vapralt mu jonnihoogusid. Ma ei tea miks mul need olid, aga pikalt ja peamiselt öösiti. Tajun vaid seda tunnet, et mu keha polnud nagu minu oma. Mul olid aegajalt peavalud ja ma tervendasin ennast ise. Mäletan üht korda kui istusin välisukse lävepaku peal ja läksin üleni valu sisse ja siis see kadus. Mul ei tulnud kordagi mõtet sellest kellelegi rääkida. Teadsin, et nad ei saa aru. Ja mäletan, et ei soovinud süüa. Mitte midagi. Kui sunniti, siis oksendasin välja. Nii kestis see kuskil kuuenda eluaastani. Siis ma vist kohanesin. Kool oli juba omaette teema. Hämmastavalt veider keskkond ja veel veidramad inimesed. Sain väga kiiresti selgeks, mis mustrid ja jõujooned toimivad ja mis mitte. Tahtsin, aga ei suutnud olla tavaline. Õppisin manipuleerima väga varakult. Süvenes vastuolu minu pärsiolemuse ja ümbritseva maailma vahel. Minu ja ema vahel. Nüüd ma tean, et üks minu õppetunde ja ülesandeid ongi olla nö vanade mustrite murdja, eesliikuja, oponeerija ja uue vundamendi looja. Aga väikese lapsena oli see raske Kui pole mitteühtegi inimest, kes natukenegi aru saaks. Vanavanaema oli, aga tema roll oli olla lihtsalt hea. Olen väga tänulik selle eest. Olin üheksa aastane kui ta suri. Tunnen siiani, et sellest ajast on mingi turvablokki nihe. Siis hakkasid mu vanemad mind kasvatama. Ja neil ei tulnud see välja. Kui ausalt vastata. Aga eks nad toimetasid nii nagu oskasid. Kahe aasta pärast olles üheteist aastane alustasin ma oma iseseisvat elu üksinda ühes teises linnas. See oli äraütlemata karm, aga tõenäoliselt parim valik. Vastuoluline nagu mu sisetunded on ka see,et mul oli kogu lapsepõlve jooksul tegelikult kõik olemas....ilus kodu, jõukad vanemad, rahaline vabadus....ainult armastust polnud. Sain alles mõni aasta tagasi aru, et mul pole vaja valida raha ja armastuse vahel. Mõlemad tohivad mu elus korraga olla.






reede, 2. märts 2018

Ma armastasin sind niikaua kuni õppisin armastama ennast.

Viis aastat on möödunud ajast, mil astusin välja oma elust, seltskonnast, tööst, palgast, ametikorterist koos lapse ja seitsme asjaga. Miks? Sest ma ei suutnud enam endale valetada. Ei suutnud taluda seda lõputut vastuolu oma pärisolemuse ja egotrippide vahel. Ma ei soovinud olla igavene Tuhkatriinu kui on võimalus olla Kuninganna. Kas ma teadsin seda? Ei! Ma lihtsalt usaldasin! Võibolla oma tajusid. Võibolla olin lihtsalt naiivne. Võibolla olin väsinud. Võibolla tundsin teatavat hoitust. Seda kedagit, kes oli vahel käe ette pannud minu riskiretkedel, kedagit, kes oli aidanud mul süütuna püsida 24 eluaastani vaatamata rajudele pidudele, kedagit, kes lapsepõlvest peale pakkus abiks ühte kujuteldavat kangelast .
Olin oma südamel korduvalt kildudeks lasknud kukkuda. Olin põgenenud iseenda ja oma tunnete eest. Olin olnud lõputu päästja ja kuulaja saamata ise vastu mitte midagi. Olin elanud naerdes ja naeratades nii, et keegi ei kahlustanud midagi muud. Olin elanud üle kaheksa aastat kestnud une ja ärevusäired. Olin rabelenudüksikvanema rahatuserattas. Olin õppinud manipuleerima. Olin õppinud olema julge.
Nüüd oli aeg olla ka aus. Mäletan seda kevadist värsket tuulehoogu, mis mind tervituseks paitas. Mäletan seda erksat vihma kogu alastuse üle. Mäletan ka neid inimeste küsivaid pilke, et kuhu siis nii hea koha pealt?
Universum võttis mind hellalt vastu ja hakkas koolitama. Esimesed kuud kulgesid kui kiirrongi katusel. Astudes esimesed sammud siira ja avatuna olid heitlikud. Hirmud, ebakindlus ja vastutus selle eest, mida olen ettevõtnud. Ühel hetkel arusaamine, et minna saab ainult edasi. Kiire ja pidev transformatsioon!  Ja kui mitu vaipa mu alt ära tõmmati! Ja kui palju poriseid päevi!  Need olid  Universumi kontrolltööd ja eksamid. Nii selged, nii kiired. Puhastused toimusid igas eluvaldkonnas. Ja ühel hetkel saabus lõputu tänulikkus selle kõige eest. Taipamine. Ma vastutan iga hingetõmbe eest oma elus. Nii lihtne! Lubamine ja teadmine, et olen väärt vaid parimat. Äratundmine. Neutraalsus. Tingimusteta armastus. Loomine. Vägi. Tervenemine. Mäletamine. Ühendus. Usk. Usaldus. Üksolemine. Täna on see, mis loeb. Iseendana elamine. Mina olen Mina Olen. Küllus. Vabadus. Kirg. Elu. Kõik on võimalik!
Ma armastan iga päeva oma elus. Ma armastan iga inimest oma elus.

Sest ma armastasin sind niikaua kuni õppisin armastama ennast.