Alkohol saabus minu ellu tiba
enne kui sain täisealiseks. Viimane kooliaasta ja praeguse aja mõistes süütud
peod sisaldasid ikka natuke piparmündi likööri ja kui hästi läks siis isegi
maasika oma. Kes mäletab neid? Imestan ikka, et kuidas meie põlvkond üldse ellu
jäi. Hiljem kui veel paremini läks ja peigmehed jõukamaks said, siis oli
saadaval ka Vana Tallinn ja Sovetskoje shampused. Nende vahele siis vahel ka
viin mahlaga. Ma pole alkoholi kunagi tabuks pidanud. See oli täitsa tore
erinevate sündmuste juurde. Alguses tegi nalja ja ajas kihistama ja
hiljem pigem lihtsalt üks osa millestiganes siis. Oma paremad lollused ja lauapeal tantsimised olen ma
aga alati kaine peaga teinud. Alkoholi tarbides olin ma tohutu kontrollifriik.
Kartes kaotada midagi. Vanemaks saades täitis alkohol stressimaandaja rolli.
Oli küll neid aegu linnavalituses töötades mil tööpäeva lõppedes tuli kindlasti
ka shampus poest kaasa haarata ja siis sõbrannadega kogu see maailmavalu selles
ära lahustada. Mul on olnud pikki shampuseperioode ja siis pikki õlleperioode.
Nende vahele siis ülikonnas meestega konjaki pitsimine. Tunnistan, et see on
lõõgastus. Aga pole lahendus. Alkohol ei paku mitte ühtegi lahendust. Pigem
lükkab need edasi. Ometi oli see elu täiesti normaalne osa.
Kuus ja veidi rohkem aastat
tagasi kui õppisin vaimseid praktikaid ja asusin terapeuditööle toimus muutus. Valisin
valida iseennast. Õppisin väärtustama iga tänast päeva. Ja võtsin järjest vastu
massidele ebapopulaarseid otsuseid lähtudes iseendast. Ja siis ma peaaegu ei
vajanud enam alkoholi. Mõnikord vanast harjumusest proovisin, aga see ei
kõnetanud mind enam. Ma tean, et kõik see ongi kogu olemise tasakaal. Kui ma
elan seda elu, mis mulle meeldib ja teen neid tegemisi mida armastan nende inimestega
kes resoneerivad siis ongi tasakaal. Pidu on minu sees ilma välise mõjutajata.
Täpselt kaks aastat tagasi juunis
Rakvere linnapäevade aeg kui olin lõpetanud
seansside tegemise ja kõndisin mööda laada tänavat oli mul suur janu. Ostsin
pudeliga kaasa liitri koduõlut. Võtsin
suure januga kaks lonksu. Ja siis rohkem enam ei saanud. Ma olin sellest
täiesti purjus. Ja see oli väga ebameeldiv tunne. Minu kainenemine võttis aega
tunde. Ja sellest hetkest teadsin, et mitte iial ei soovi ma enam alkoholi. Ja
miks siis? Sellepärast , et ma soovin, et mu maailm on selge. Selle taipamine
oli imeline kogemus. Ma armastan selget olekut. Kui mu mõtted, tunded ja
maailmavaade on adekvaatsed. Kui ma tunnen ja kuulan oma keha. Ma armastan
kõike seda mis minuga toimub. Olgu see siis milline tahes. Ma vastutan iga
hingetõmbe eest oma elus.
Igaühel meist on oma lugu ja teekond. Mind ei häiri kui keegi seltskonnas
alkoholi tarbib. See on minu väline. Mina tean ennast. Tunnen ennast. Armastan
ennast. Ja armastan ka kõiki tehtud ja veel tegemata lolluseid. Seda ikka
täiesti selgena.
Ja nüüd orgasmidest ikka kaa. Ma olen
alati olnud oma seksuaalsusega sõber. Küll keskmise kodaniku jaoks liiga pöörane, aga enda jaoks ok. Ent ikkagi võttis ka minul enda ja oma väe tunnistamine sellisena nagu olen ikka aega. Mida enam ma oma pärisolemusega kontakti sain, seda enam
mu keha hakkas mind tänama. Ma olen saanud orgasme just jah selgusest, sellest
erilisest rõõmust, mida siin ja praegu
hetked pakkuvad. Ma olen saanud orgasme sügavas hingamisest ja õnnetundest. Ma
olen saanud orgasme erinevatest äratundmise energiatest. Vahel lihtsalt tänaval
kõndides ja vahel kui mõni kaunis mälestus meelde tuleb. Olen saanud orgasme
vabaduse tundest. Mu kogu olemine kõneleb minuga hellalt ja tänulikult. See kõik
hakkas toimuma siis kui jäin alkoholivabaks. Nii lihtne see oligi.
Kogu olemise tasakaalu saavutame
püsides heas tundes ja väärtustades iseennast! Ja siis on imed veel lähemal kui
varem.
Armastusega kallid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar