Keha kogemused

Võib-olla mitte nii vürstsikas kui tavaliselt. Aga seekord sedamoodi.    See on minu elu, töö, hobi ja armastus. Miks? Sest ma armastan Mind! Ja Sind!

Meile on antud keha ja hing ja vaim, et kogu oma terviklikkuses suhestuda, üksolla. Mõistus on pealekauba. Mõistuse osakaal on aegamööda suurenenud. Ja mida enam on mõistust seda vähem on lõppkokkuvõttes mõistust. Ta justkui sööb iseennast. Ehk siis kui mõistust on niipalju et see varjutab selle osa mis peaks südant kuulama on asjad juba kõvasti nihkes. Klassikaline läänemeditsiin ravib aina keha. Psühhiaatria/psühholoogia turgutab vaimu, aga hingeosakesed on tihti läbi sajandite koos kildudeks kukkumisetega kaotsi läinud. Oleme haprad. Hapras olekus inimene ei tunneta oma väge. Ometi on meis olemas absoluutlest kõik see mis unistused ja ägedamad fantaasiad on vahel välja toonud. Kõik on võimalik. Jaa…teatud nüanssidega, teadlikkusega ja kõrgemaks hüvanguks.

Mina olen teinud endaga miljon inimkatset ja teen veel. See on see, et kui korra oled astunud teele siis lihtsalt lähedki. Kas just lihtsalt on iseasi. Mina olen keskmise kodanikujaoks hull naine. Minu enda jaoks aga on kõik täitsa tavaline. Tavaline on julgeda proovida ja julgeda soovida ja julgeda eksida ja julgeda uuesti alustada. Kas see on turvaline? Just! On! Sest see on minu elu. Minu rõõm ja minu tunded. Mitte teiste ootused, nõudmised, arvamused ja lootused. Ja mis peamine...minu enda vastutus. One woman's performance! Teadvustamine, et nii ongi. Ja on igaühega meist.

Elu ei saa kunagi valmis. Kui saab siis lahkume. Mõned äkki ja mõned rahulikumas tempos. Mõned vaevatult ja mõned kergelt. Jumala või Kõiksuse ees oleme kõik võrdsed. Hingedena puhtad ja armsad. 

Mida siis võiksime v peaksime ära õppima?

Inimene on tervik. See mida näeme ja see mida ei näe. Energiad, mõtted, tunded, ala-tava- ja ülitedvused, toit liikumine. Mida varem selle omaks võtame seda lihtsam on. Ehk siis lahti seletatuna ….kõik, mida me ei näe mõjutab meie füüsilist keha samamoodi kui selle füüsiline puudutamine. Keha tasakaalutus ehk siis nö haigused, kukkumised või muu on üldjuhul selle tagajärg, et me pole osanud ennast tähele panna. Oleme seadnud välise ja teised endast tähtsamaks. Ja me ei räägi siin egost vaid enese väärtustamisest. Kui ma ei oska või ei julge abi paluda või ei mõista puhata siis keha tekitab olukorra kus pead paigal olema. Tavaliselt siis luumurrud või nihestused. Ületöötamise ja tugeva stressi puhul on tüüpilised ärevus ja paanikahäired ning unehäired. Lõpptulemusena tihti depressioon mis saadabki pikaks ajaks haiguslehele. Nõudmised, ootused, lootused tekitavad kõritsakra piirkonna häired..nohu, põletikud jne. Kibestumine, süüdistamine ja ka süütunne sööb keha seestpoolt. Tihti jälle ise ei pane tähelegi mis mustad mõtted igapäevselt peas, aga sapp ja kõhunääre jne reageerivad. Naiseks ja meheks olemise vastuvõtmine versus suguorganite kasvajad jne. Hirmudest võimalik lastetus. Ja süda...see kallis armas süda vajab armastust! Need on vast kõige sagedamad lood. Ja ära hakka praegu protestima, et noo ei ole küll nii. Kuula ennast! Ausalt! Tegelikkuses on igaühe lugu tema moodi. Teraapiates tulevad enamused neist välja kui selged õpikukunäited. Igaühe lugu ja samas paljude lugu.  Mida siis teha? Kes pani selle meeletu tempo meile peale? Kes? Kelle elu elame? Miks pole aega kuulata ja tunnetada ennast? Miks satume aina valedesse kohtadesse ja valede inimestega? See siin on väga lihtne tekst! Kõigile jõukohane. Korraks! Peatu! Kelle unitust sa täidad? Mida sina tegelikult tahad? Kindel on see, et vabandusi ei ole. Sa mõtlesid need ise välja1 Just! Usalda ennast! Riski! Tunne ! Armasta! Ole elus! Täna! Kirglikult! Tervena!

Ikka armastusega
Merike Rihti Kuuse
minuimelisesmaailmas.ee