Hirmud!
See on postitus, mida olen kaua
edasi lükanud. Ma ei taha kõike seda üles kaevata. Samas on vaja oluline läbi
käia ja edasi liikuda. Ma ei karda mitte neid tundeid taas tunda. See on juba
lahustunud. Lihtsalt madalatele energiatele jõu andmine pole just tark tegevus.
Siiski on see mulle praegu tähtis. Võtan seda kui kogemust ja taipamist mis
või kes osas niisugune asi vajalik oli.
Kui ma Kundasse elama läksin
polnud ma mitte kordagi öösel üksinda olnud. Mitte kunagi, mitte kuskil.
Esimesed paar ööd ma magasin sugulaste juures, kes elasid vastasmajas. Üks
vanapaar. Tõeliselt ebameelivad inimesed. Endal neil lapsi polnud ja mu meelest
nad isegi ei sallinud lapsi. Ema oli nendega kokku leppinud, et peale kooli
saan seal süüa ja alguses lähen ööseks ka. Söömas ma mõnikord seal isegi käisin
esimesel aastal. Siis kui väga suur nälg oli. Ööbisin vast esimese nädala. Sain
aru, et see ei tööta. Vanatädi on vinguviiuli ja miilitsa segu ja tema mees
kippus mind igal salajasel hetkel näppima. Ma ei rääkinud sellest, sest polnud
kuulajaid. Virutasin tavaliselt esimese ettejuhtuva asjaga talle vastu pead ja
elasin edasi. Traumat ei saanud. Lõpetasin lihtsalt nende pool käimise. Vanatädil
oli mu korteri võti. Sain selle kavalusega välja petta alles keskkooli ajal. Sinnamaale
käis ta mind vahel ehmatamas. Varastas kappidest padjapüüre, linu ja ilmselt
veel asju. Ükskord ka mu matemaatika kaustiku Kui ma seda märkasin siis ütles,
et osa uus! Ega elu ei peagi normaalne olema :D Huvitav aga küll!
Üksinda olles olid ööd ikka
hirmsad. Kord nägin Kuradit magamistoa ukse vahel. Päriselt nägin. Nüüd ma
tean, et nägin päriselt. Mõnel ööl tulid luupainajad. Suur raskus ja justkui
halvatus rinna peal nii, et enam hingata ei saa. Mul klassiõde elas samas
trepikojas ja kord tuli mul nii suur hirm, et võtsin oma teki ja jooksin
viiendale korrusele. Tal olid väga mõistvad vanemad. Aga sain aru, et see oligi
see üks kord. Edaspidi pean ise hakkama saama. Nii ma siis tekitasin endale elu.
Päeval oli mul koguaeg külalisi tuba täis või rööprähklesin huvitegevuste ja
ühiskondlike ülesannetega. Jõudsin koju väga hilja ja väsinuna ning kukkusin hetkega
voodisse. Teine variant oli see, et läksin ise kellegi poole ööseks või tuli
mõni sõbranna minu juurde. Õppimisega ma ei jõudnud tegeleda. See ei mahtunud
mu päevaplaani. Eks ma tegin muidugi ära need asjad, mis mulle päriselt
meeldisid ja teised jäid tegemata. Sellegipoolest olid mul täitsa viisakad hinded. Lisaks vedas mul väga väga põhikoolaegse klassijuhatajaga. Ta ei
torkinud mind. Lasi lihtsalt olla. Aga oli ka teistsuguseid inimesi koolis.
Näiteks ajas õppealajuhataja mind kuuenda klassi kevadel pead pesema põhjusel,
et äkki mul on tehtud lokid ja liiga punased juuksed. Olin sellises loomulikus
olekus juba kaks aastat koolis käinud! Siis sain veelkord kinnitust, et issanda
loomaaed on suur! Mida teeb väike laps sellises olukorras? Ma tõesti ei tea.
Mina lihtsalt elasin edasi. Ja mul läks hästi. Head sõbrad ja julge
pealehakkamine saatis mind keskkooli lõpuni. Kas ma sain sellest kõigest
trauma? Jah sain! Neid sibulakoorimise kihte tuli EFT koputamisteraapias välja ja neid võib veel praegugi olla küll ja küll. Aga sain ka kogemused ja oskused ja teadmised. Olen seda
meelt, et kui me saame täiskasvanuks, siis on aeg alustada puhtalt lehelt. Oma
haavadest ja armidest tuleb üle saada ja vastutus võtta. Tänulikult aksepteerida, et jah, minu
elu oli selline ja nüüd ma saan iga päev iga tund teha aina uusi valikuid.
Mõnikord on lihtsalt tahtmine hüüda, et kallis Universum! ma tõesti nüüd juba
oskan ja saan hakkama, et palun mulle juba lihtsamaid ülesandeid :D
Iga päev iga tund iga hetk on
kandnud mind läbi armastuse. Vahel läheb taipamiseks aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar