Kirjad Muhvile: Mälestused 2

Mis on mäletamine? Mis on igavikuline mälu?

Väikestel lastel on igavikulist mälu kordades rohkem kui täsikasvanutel. Tavaliselt kipub see ikkagi teatud vanuses ähmastuma. Ehk siis inimeseksolemise argipäev kaotab selle ära. Me lubame seda kergekäeliselt. Mõnel tuleb see siis nö ärganuna mingi osas tagasi. Aga lapsed on targad arukad avatud ja loomulikud.

Kui hakkasin kooli minema oli vaja teha mingi kohustuslik vaktsiin või kopsuproov või misiganes see oli. Velsker tuli meile koju seda tegema. Ma panin jooksu. Mulle tundus ülivõimatu, et keegi mulle midagi sellist teeb. Istusin tunde metsas puu otsas. Ema ei hakanud mind taga ajama. Ja kummalisel kombel ei saanud ma tookord isegi riielda. Rohkem seda teemat üldse ei puudutatud. Juu ma tundusin velskritädile täiesti terve ja toimiva lapsena. Nii ma läksingi vaktsineerimata kooli. Edaspidi muidugi torgiti mind plaanipäraselt ja see ei tundunudki enam midagi erilist. Ilmselt oli tuhmistumisprotsess täie hooga käivitunud. Väga väga kahju. Vahel on ikka tunne, et mis ma küll olen kõike nii aeglaselt õppinud ja taipamised on tulnud hilja. Aga eks ma olen selle tempo ikka ise valinud.

Mulle ei meeldinud see kool kus ma esimesed neli aastat käisin. Kuidas ma seletan? See polnud minu. Ma õppisin hästi, aga tundsin end kui võõrkeha. Peale minu neljandat klassi sai isa Kundasse korteri. Perekond otsustas maaelu lõpetada ja linna kolida. Ma läksin sügisest uude kooli, Kunda keskkooli. Oli jutt, et olen algul veidi üksinda ja siis vanemad kohe tulevad järgi. Nad ei tulnud mitte kunagi. Lõpetasin nii keskkooli. Elasin viis päeva üksinda Kundas ja siis nädalavahetusel sõitsin vanemate juurde. See oli viienda klassi lapsele väga raske, ka kuuenda klassi lapsele. Peale seda ütlesin lihtsalt, et saatke raha! Ma ei tea miks ma sellised kogemused endale tellisin, aga need ma sain täies mahus. Isa käis kord kuus mul külas. Tõi kohalikust kulinaariapoest rabarberi kooki. Kõik need aastad ma rääkisin, et ma ei söö rabarberi kooki. Ta ostis seda järjekindlalt alati. Viskas vana prügikasti ja pani uue asemele. Nii kõik see seitse kooliaastat. Ema käis korra aastas. Suved olin maal. See oli ka raske, sest siis mind kasvatati. Need on nüansid. Vaatamata kõigele oli mul suhteliselt helge lapsepõlv. Ja väga palju psühholoogilisi sisekaemuseid. Palju tugevaks kasvamist. Palju üksindust. Väga tugev teadmine, et ma saan alati üksi hakkama. Praegu ma püüan ennast pehmemaks ja paindlikkumaks arendada. Püüan jagada ja armastada.