Kirjad Muhvile: Mälestused 1

Eilne täiskuu ja postitus avas minus ühe kanali. Ma otststasin endale hakata kirju kirjutama. Alustades päris algusest ja lubades enesel sibulakoorimisest rõõmu tunda. 

Olin väiksena metsik laps. Mind hoidis vanavanaema, kes ei saanud liikuda. Vanemad olid minu ärkamise ajal alati tööl. Ma ei söönud kunagi midagi ja jooksin külavahel tihti öösärgis ringi. Kätte saadi mind harva. Mu juukseid ei kammitud, sest need olid liiga kräsus. Külamammid rääkisid, et nagunii ema keerab mulle ööseks papiljotte pähe. See polnud just meeldiv tähelepanu, sest olid mu juuksed ju veel täitsa punased ka. Ent...kuni koolini ei kasvatanud mind siiski keegi. Tõenäoliselt oli see suurepärane aeg. Mäletan ennast hästi päris väiksest peale. Olin kahene kui majja lõi välk sisse. Lõi teleka läbi ja juhtmed läksid põlema. Vanaema ei liikunud ja tema pärast oleksime me sisse põlenud. Aga isa tuli koju. Ja siis tuli ema...kuskilt reisilt paljajalu kingad näpus, sest külavahe oli vee all. See on mul emast üks ilusamaid mälestusi. Selline puhas. Ilma intriigide ja võistluseta. Isast on mul rohkem sooje mälestusi. Ta talus vapralt mu jonnihoogusid. Ma ei tea miks mul need olid, aga pikalt ja peamiselt öösiti. Tajun vaid seda tunnet, et mu keha polnud nagu minu oma. Mul olid aegajalt peavalud ja ma tervendasin ennast ise. Mäletan üht korda kui istusin välisukse lävepaku peal ja läksin üleni valu sisse ja siis see kadus. Mul ei tulnud kordagi mõtet sellest kellelegi rääkida. Teadsin, et nad ei saa aru. Ja mäletan, et ei soovinud süüa. Mitte midagi. Kui sunniti, siis oksendasin välja. Nii kestis see kuskil kuuenda eluaastani. Siis ma vist kohanesin. Kool oli juba omaette teema. Hämmastavalt veider keskkond ja veel veidramad inimesed. Sain väga kiiresti selgeks, mis mustrid ja jõujooned toimivad ja mis mitte. Tahtsin, aga ei suutnud olla tavaline. Õppisin manipuleerima väga varakult. Süvenes vastuolu minu pärsiolemuse ja ümbritseva maailma vahel. Minu ja ema vahel. Nüüd ma tean, et üks minu õppetunde ja ülesandeid ongi olla nö vanade mustrite murdja, eesliikuja, oponeerija ja uue vundamendi looja. Aga väikese lapsena oli see raske Kui pole mitteühtegi inimest, kes natukenegi aru saaks. Vanavanaema oli, aga tema roll oli olla lihtsalt hea. Olen väga tänulik selle eest. Olin üheksa aastane kui ta suri. Tunnen siiani, et sellest ajast on mingi turvablokki nihe. Siis hakkasid mu vanemad mind kasvatama. Ja neil ei tulnud see välja. Kui ausalt vastata. Aga eks nad toimetasid nii nagu oskasid. Kahe aasta pärast olles üheteist aastane alustasin ma oma iseseisvat elu üksinda ühes teises linnas. See oli äraütlemata karm, aga tõenäoliselt parim valik. Vastuoluline nagu mu sisetunded on ka see,et mul oli kogu lapsepõlve jooksul tegelikult kõik olemas....ilus kodu, jõukad vanemad, rahaline vabadus....ainult armastust polnud. Sain alles mõni aasta tagasi aru, et mul pole vaja valida raha ja armastuse vahel. Mõlemad tohivad mu elus korraga olla.