Viis
aastat on möödunud ajast, mil astusin välja oma elust,
seltskonnast, tööst, palgast, ametikorterist koos lapse ja seitsme
asjaga. Miks? Sest ma ei suutnud enam endale valetada. Ei suutnud
taluda seda lõputut vastuolu oma pärisolemuse ja egotrippide vahel.
Ma ei soovinud olla igavene Tuhkatriinu kui on võimalus olla
Kuninganna. Kas ma teadsin seda? Ei! Ma lihtsalt usaldasin! Võibolla
oma tajusid. Võibolla olin lihtsalt naiivne. Võibolla olin väsinud.
Võibolla tundsin teatavat hoitust. Seda kedagit, kes oli vahel käe
ette pannud minu riskiretkedel, kedagit, kes oli aidanud mul süütuna
püsida 24 eluaastani vaatamata rajudele pidudele, kedagit, kes
lapsepõlvest peale pakkus abiks ühte kujuteldavat kangelast .
Olin
oma südamel korduvalt kildudeks lasknud kukkuda. Olin põgenenud
iseenda ja oma tunnete eest. Olin olnud lõputu päästja ja kuulaja
saamata ise vastu mitte midagi. Olin elanud naerdes ja naeratades
nii, et keegi ei kahlustanud midagi muud. Olin elanud üle kaheksa
aastat kestnud une ja ärevusäired. Olin rabelenudüksikvanema
rahatuserattas. Olin õppinud manipuleerima. Olin õppinud olema
julge.
Nüüd
oli aeg olla ka aus. Mäletan seda kevadist värsket tuulehoogu, mis
mind tervituseks paitas. Mäletan seda erksat vihma kogu alastuse
üle. Mäletan ka neid inimeste küsivaid pilke, et kuhu siis nii hea
koha pealt?
Universum
võttis mind hellalt vastu ja hakkas koolitama. Esimesed kuud
kulgesid kui kiirrongi katusel. Astudes esimesed sammud siira ja
avatuna olid heitlikud. Hirmud, ebakindlus ja vastutus selle eest,
mida olen ettevõtnud. Ühel hetkel arusaamine, et minna saab ainult
edasi. Kiire ja pidev transformatsioon! Ja kui mitu vaipa mu
alt ära tõmmati! Ja kui palju poriseid päevi! Need olid
Universumi kontrolltööd ja eksamid. Nii selged, nii kiired.
Puhastused toimusid igas eluvaldkonnas. Ja ühel hetkel saabus lõputu
tänulikkus selle kõige eest. Taipamine. Ma vastutan iga hingetõmbe
eest oma elus. Nii lihtne! Lubamine ja teadmine, et olen väärt vaid
parimat. Äratundmine. Neutraalsus. Tingimusteta armastus. Loomine.
Vägi. Tervenemine. Mäletamine. Ühendus. Usk. Usaldus. Üksolemine.
Täna on see, mis loeb. Iseendana elamine. Mina olen Mina Olen.
Küllus. Vabadus. Kirg. Elu. Kõik on võimalik!
Ma
armastan iga päeva oma elus. Ma armastan iga inimest oma elus.
Sest
ma armastasin sind niikaua kuni õppisin armastama ennast.
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar