Hingesugulase sisse võib ära kaduda kui pead pidevalt koos olema. Elud ja hinged põimuvad justkui puu ja väät ning reaalsus kipub kaduma. See on ohtlik ja see on ka valus...
Paiskusime vastu seina tuhandeks killuks. Korjasime end kokku ja andestasime nii nagu polnud seda varem teinud - vastu iseenese tõrksust ja paindumatust, üle oma egodest. Me põlesime ja põimusime kuni see lõppes. Kui see lõppes olid mul nädalaid võõrutusnähud. Olen õnnelik, et sain seda kogeda. Olen õnnelik, et me elame oma eludes edasi olles teineteise võrra rikkamad. Olles teadlikud, et vajadusel oleme koos ääretult võimsad! Olles teadlikud, et juhuseid ei ole olemas. On võimalused ja valikud.
Viimane aasta on mind läbi kloppinud nagu muna, millest sai koogel-moogel. See on olnud hea ja see on olnud segane, adrenaliinirikas ja silmi avav. Siis sai see ühel hetkel justkui otsa. Ehk - mina kogesingi maailmalõppu, õigemini algust! 22. detsembri hommikul oli minu maailmas uus tasand. Kuupäevade seosest sain ma alles hiljem aru.
Nüüd olen alasti iseenda ees ja sunnitud tunnistama, et olen pagana hea! Hea tuleneb sõnast " kvaliteetne".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar