Me kõik tuleme oma lapsepõlvest...Jah, tuleme sealt niikaua, kuni oleme kohale jõudnud. Kohale jõudmine tähendab täisealiseks saamist ja vastutuse võtmist. Justnimelt täisealiseks, mitte täiskasvanuks. See, et keegi käitub 35 aastaselt veel nagu 15 aastane, ei ole vabandus. Meil ei ole küll ühest stardipakku, kuid kõigil on võimalus oma elu ise kujundada. Kellel on vähem antud, sellel on vaja rohkem pingutada. Kellel on rohkem antud, sellel tuleb rohkem hoida ja hoolida. Ma räägin siin normaalintellektiga inimestest. Mida varem me õppime iseennast väärtustama, seda kiiremini õppime märkama ja tunnetama teisi inimesi enda ümber. Kasvamine algab seestpoolt. Kui inimesel on sisemine sära, siis näeme me seda ka väljastpoolt. Mitte keegi ei ole siin ilmas lihtsalt niisama, aga kui vähesed mõtlevad oma rollile. Sellest on ääretult kahju. Selle kahjuga võingi lõpetada, sest ei saa ma muuta kedagi enese äranägemise järgi. Kuigi nii väga tahaks. Tahaks teha sellest maailmast parema paiga. Aga maailm on minu ümber just selline nagu ta on. Kui ma õpin selles nägema ilusat, siis on ta ilus. Kui ma õpin, et kõik ei olegi minu asi, siis ei olegi kõik minu asi. Kui ma pakun oma rollis parimat, siis see nii ongi. Kui ma teen asju iseenese pärast, siis on need ausad tegemised. Ma elan, siis täna, siin ja praegu, hetkes ja armastusega. Ja ma julgen öelda kui keegi on mulle kallis. Ja ma julgen kallistada kui on vaja kallistada. Ja ma julgen olemas olla kui on vaja olemas olla. Ilusat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar