Täna toimus psühholoogiline läbimurre. Tulin kapist välja. Tunnistan, et vahel vajan ma kaitset. Selle mittetunnistamine on
kestnud terve mu mäletatava elu. Isegi kui sain sellest teadlikuks läks taipamisega
aega. Neli viimast kuud on minuga kõnelenud sisemine vaikus. Olen teda
kuulanud. Kuulamisega ja aktsepteerimisega on tõusnud vibratsioon ja elamine
toimub järgmisel sageduses. See on võrratu sisemine sund võtta omaks enesestmõistetav,
loomulik, tunnetuslik, intuitsioonililine olek. Kõikumised on, aga vaid pealispinnal.
Põhitase on stabiilne, tasakaalus, usaldav. Mis veel on võimalik? Ma armastan
oma elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar